Minister püüab omavalitsusi reformiga raputada

Kolmapäeva õhtul tuli Haapsalu kultuurimajja regionaalministriga tema järjekordset haldusreformiettepanekut arutama ametnikke Saaremaalt, Pärnumaalt, Hiiumaalt ja Läänemaalt, aga päris palju oli ka tavalisi huvilisi.

Minister Siim-Valmar Kiisler on välja pakkunud kuus ühinemismudelit: mõni pehme ja mõni nii radikaalne, et tuleb sunniviisil ellu viia. Kiisleri sõnul on kui tahes väike muudatus edasiminek ja parem kui arvamine, et tuleks ikka veel analüüsida ja uurida. Uurida võib lõputult, aga järelduste tegemiseks piisab vähesest. Üksnes elanike arvu järgi võib ära öelda, milleks on omavalitsus suuteline.

“500 elanikuga vallas gümnaasiumi ei pea,” tõi Kiisler näite. “Valla suurus näitab, millega hakkama saadakse.”

Soomlasi paneb haldusreformi tegema mure, kuidas üha vananeva elanikkonnaga omavalitsused 15–20 aasta pärast toime tulevad. Soomlased leiavad, et 20 000 elanikuga omavalitsus on paras.

Eestis aga valitseb vaikus, justkui meid needsamad mured ei puudutaks.

Kiisler soovibki algatada arutelu, kuulda arvamusi, kuidas edasi minna.

Edasise arutelu suunamiseks andis ta mõista, et raha jagamise üle ei ole mõtet praegu rääkida, raha juurde ei tule ja valitsuse poolt raha ümberjagamist või muid maksumuudatusi oodata ei maksa.

“Raha on, nagu on, küsimus on, kuidas seda mõistlikult kasutada,” ütles Kiisler.

Küll aga soovis minister, et muutuks mõtteviis ja et ametnikud paneksid tähele, mis ümberringi toimub. Ta tõi näiteks võrdlemisi levinud mõtteviisi, et kui omavalitsuses on kool, siis tuleb sinna kuidagi viisi ka lapsed leida. Kas asutus teenib inimesi või inimesed teenivad asutust?

Kui erinevalt näevad kohalikud inimesed ja ametnikud oma kodupaika, selle kohta tõi ta näite Põlvamaalt. Kui seal arvavad ametnikud, et neil on kaks tõmbekeskust – Põlva ja Räpina, siis inimeste käitumise järgi on nende tõmbekeskused hoopis Tartu Lõunakeskus ja Võru oma kaubandusega.

Milleks ühineda, kui raha juurde ei tule

Kuigi minister ei tahtnud omavalitsuste rahastamise muutmisest kõnelda, kujunes see siiski kolme tunni pikkuse kohtumise peateemaks.

“Maksubaas on riigi poole kaldu,” avas teema Taebla vallavanem Ülle Erman. Teda toetasid Haapsalu linnapea Urmas Sukles, hiidlastest omavalitsustegelased jt. Suklese sõnul tuleks enne ühinemist muuta omavalitsuste rahastamist. Muidu võib ju ühineda, aga kasu pole, hästi elavad ikka vaid Tallinna ümbruse vallad.

Martna vallavanema Tiiu Aaviku sõnul olgu omavalitsus kas või maakonna suurune, inimesed lähevad ikka Tallinna, sest Eestil puudub regionaalpoliitika, mis toetaks elu võimalikkust mujal riigis.

“Liitmistehe iseenesest ei jäta inimesi ei Hiiumaale ega Haapsallu,” sõnas Käina volikogu juht Üllar Padari. Ta meenutas, et kui terve Hiiumaa tahtis ühineda üheks omavalitsuseks, kerkis üles hulk probleeme. Näiteks ei jääks siis bussiliikluse korraldamine mitte enam riigi, vaid omavalitsuse peale. Kas nende asjadega on tegeldud, küsis ta.

“Ebareaalne on loota, et raha kuskil kasvab ja kõik saavad seda juurde,” välistas Kiisler võimaluse, et valitsus on valmis maksupoliitikat muutma. Kiisler soovitas omavalitsustel mõelda, kuidas kasutada ära need summad, mida euroraha ja europrojektid võimaldavad, ning keskenduda omaosaluse leidmisele, mitte vingumisele.

Kiisler tögas Suklest, et 10 miljoni euro suuruse eelarvega Haapsalu peab 20 000 euro võrra vähenenud maamaksu kompenseerimiseks tõstma ettevõtjate maksukoormust.

Sukles vastas: eelarve on nii pingeline, et piltlikult öeldes on vesi ninasõõrmeteni.

Kiisler heitis Suklesele veel ette, et linnale pakutakse 50 miljonit eurot kompetentsikeskuse tarvis, aga linn vastab: andke ka 15% omaosalust. Kiisleri meelest on ebaõiglane selle juures rääkida, et riik suretab omavalitsusi välja. Kiisleri sõnul saab linn, isegi kui ta ei ole Tallinn, ka ise midagi ette võtta, et oma tulu suurendada, ettevõtlust arendada ja töökohti luua. Ta tõi selle heaks näiteks Tõrva linna.

Vabatahtliku ühinemise viisid ja hirmud

Pärnu maavanem Andres Metsoja ja arendusjuht Heiki Mägi leidsid, et leebet reformi pole enam mõtet teha. Õieti polegi enam neid, kellele ja kellega seda teha, sest suuremad Pärnumaa keskused on inimestest tühjaks jooksnud, elanike arv on veerandi jagu vähenenud.

“Pole mõtet teha eilset reformi,” välistas Heiki Mägi reformi leebemad variandid. “Tuleks mõelda, kuidas riigi ja rahvana ellu jääda.”

Pärnu maavanema sõnul on praegu suurim hirm ja küsimuste küsimus, mis saab muust Pärnumaast, kui Pärnu linn ja tema ümbruse vallad ühinevad. Suurte probleemidega vaevleva Tootsiga näiteks pole keegi nõus liituma.

Radikaalsemat, tõmbekeskuste või maakondade kaupa ühinemist toetas ka Nõva vallavanem Aldo Tamm. Tema leidis, et kindlasti peaksid olema mingid sotsiaalsed tagatised neile, kes liitudes töö kaotavad.

Kiisler ütles, et Soomes on sellised tagatised, Eesti kohta ei öelnud ta midagi.

Risti volikogu esimees Andres Liiv, kes ainsana tõstis käe, kui minister küsis, kes on praeguste oludega rahul, toetas samuti radikaalset reformi, sest 5 või ka 10 kaupa ühinemisel peab mõne aasta pärast nagunii uuesti ühinema.

Kas investeeringud saab keskus või ääremaa

Kihelkonna vallavanem, Saaremaa omavalitsusliidu juht Raimu Aardam muretses, kuidas jääb suures omavalitsuses demokraatiaga ja kuidas on äärekülade huvid esindatud.

Kiisleri väitel on üks suur valimisringkond kasulik just väikestele kohtadele. Maal käiakse rohkem valimas kui linnas ja mida väiksem koht, seda aktiivsem on valimistest osavõtt. Kohalik valib kohalikku, linnainimene valib lihtsalt head inimest, selgitas minister.

Kiisler lükkas ümber veel ühe müüdi – et suures omavalitsuses läheb suurem osa investeeringuid keskusse. Elu näitab, et asi on vastupidi, ääreala saab investeeringuid rohkem kui keskus. Suureks omavalitsuseks ühinenud Türi linnas on inimesed Kiisleri sõnul pahandanud, et raha teenitakse linnas, aga kasutatakse linnast väljaspool.

“Viimsi kulutab kõige rohkem raha Prangli saarele,” tõi Kiisler näite. “Et äärealasid hoitakse, on iseloomulik kõigile omavalitsustele.”

Mis saab ministri ettepanekust edasi?

Pihtla vallavanem Jüri Saar leidis, et ehk oleks reformiks vaja valitsuskoalitsiooni kokkulepet. Muidu ei pruugi asjast asja saada. Kiisler tunnistas, et haldusreform on valitsuses raske teema, aga ta loodab oma reformiettepanekutega tekitada riigis laiemat arutelu.

“Kui leitakse, et kõik on korras, siis hea küll,” ütles minister. “Siis on see ka asi.”

Kui leitakse, et reformi on vaja, on see valitsusele signaal ja ajend, et tuleb meelt muuta. Minister korraldab lähiajal viis regionaalset kohtumist, neist esimene oligi kolmapäeva õhtul Haapsalus. Seejärel ootab ta kuu aja jooksul omavalitsustelt, omavalitsusliitudelt jt ettepanekuid-arvamusi. “Vaatame, kuidas seisukohad kujunevad, katsume ühisosa kokku panna ja omavalitsustele uuesti välja pakkuda,” ütles minister. “Kui omavalitsusliidud seda aktsepteerivad, on sellega hea edasi liikuda valitsuse ja riigikogu poole.”

Haldusreformi kuus mudelit

Minivaldade Eesti

Jätkub vabatahtlik liitumine. Omavalitsuse piirid ei seo ega ühenda inimesi, paljud käivad tööl, poes või koolis mõnes teises omavalitsuses. Rohkem kui pooltes elab alla 1800 inimese.

MÕJU: Eelarved vähenevad, sest rahvastik väheneb ja vananeb, osa ülesandeid koos rahaga läheb keskvalitsusele. Enamik omavalitsusi muutub üha rohkem sõltuvaks riigilt saadavast rahast.

Omavalitsusliitude Eesti

Praegused omavalitsused delegeerivad osa ülesandeid omavalitsusliidule.

MÕJU: Teenuste kvaliteet ühtlustub ja valikuvõimalus kasvab. Kohaliku volikogu võim väheneb, suured otsused tehakse omavalitsusliidus. Eelarved ja otsustamisvabadus väheneb, lisandub uue haldustaseme, avalik-õigusliku omavalitsusliidu juhtimis- ja halduskulu.

Kahetasandiline Eesti

Praegustele omavalitsustele lisandub maakonna piires teine valitav tasand.

MÕJU: Enamik tähtsaid otsuseid tehakse teisel tasandil. Maavalitsustest saab riiklik järelevalveüksus. Tekib võimalus ettevõtluskeskkonna arendamiseks. Vastutus hajub, lisandub uue taseme juhtimis- ja halduskulu.

Kihelkondade Eesti

Riik annab tähtaja, et tekiksid vähemalt 3000 elanikuga omavalitsused. Liitumine vabatahtlik, kellel see ei õnnestu, selle liidab valitsus. Jääb 70–100 omavalitsust.

MÕJU: Suurt paranemist ei tule, omavalitsused on ebaühtlased, neil tuleb varem või hiljem osa ülesandeid riigile anda. Maavalitsuste roll eriti ei muutu. Kohalikku elu kujundada ei suuda.

Tõmbekeskuste Eesti

Riik nimetab tõmbekeskused, nende hulgast tuleb valida, kellega liituda. Kellel ei õnnestu partnerit leida, selle liidab valitsus. Omavalitsuses on vähemalt 10 000 elanikku, omavalitsusi on 30–50.

MÕJU: Teenuse kvaliteet keskuses ja tagamaal ühtlustub, valikuvõimalus kasvab. Tekivad võrreldava suuruse ja võimekusega üksused. Kohaliku volikogu mõju kasvab. Võib kaaluda mõne riikliku ülesande üleandmist omavalitsusele.

Maavalitsustest saab järelevalveorgan ja tasakaalustatud arengu tagaja. Juhtimiskulu väheneb, kasvab finants- ja investeerimisvõimekus.

Maakondade Eesti

Määratud ajaks tuleb moodustada vähemalt 25 000 elanikuga omavalitsused, Hiiumaale võidakse teha erand. Kes partnerit ei leia, selle liidab valitsus. Omavalitsusi 20–25, nende piirid kattuvad enamasti praeguste maakondadega.

MÕJU: Tekivad tugevate keskustega omavalitsused. Teenuste kvaliteet keskuses ja tagamaal ühtlustub, valikuvõimalus kasvab. Kohalikul volikogul ja kohalikel valimistel suur tähtsus ja mõju. Paraneb finants- ja investeerimisvõimekus.

Riik saab anda üle osa oma ülesandeid (koos rahaga). Maavalitsused muudetakse regionaalseks järelevalveüksuseks.

Allikas: siseministeerium