caption id="attachment_384120" align="aligncenter" width="2000"] Psühhoterapeut Mirjam Püvi sõnul on vägivaldsest suhtest välja murda võimalik. Foto: Kaire Reiljan[/caption]
Läänemaa naiste tugikeskuse psühhoterapeudi Mirjam Püvi sõnul aitaks vägivallaahelat murda see, kui juba varakult hakata noortele rääkima normaalsetest paarisuhte mustritest.
Püvi, kes on 2014. aastast nõustanud vägivalda kogenud naisi tugikeskustes üle Eesti, sai novembri lõpus Eesti naisteühenduste ümarlaua Valge Lindi auhinna.
Nõustate lisaks Läänemaale naisi ka Rapla-, Harju-, Jõgeva- ja Hiiumaal ning Tallinnas. Kas probleemid on ühesugused?
Üldiselt on sarnased. Väike erinevus on võibolla Hiiumaaga, kus on väike suletud kogukond – kõik tunnevad kõiki ja kardetakse, et saadakse asjadest teada.
Millises seisus on naised, kui nad jõuavad psühhoterapeudi juurde?
Väga erinevas, ja oleneb olukorrast – kas ta on juba lahku läinud või kooselus või on põgenemisjärgus. Põgenemisjärgus tähendab, et ta tahab ära – tunneb, et nüüd on viimane piisk ja tuleb see ära teha. Olukorrast tulenev on ka abi või teema, mida arutame – kas põleb ägeda leegiga või on alles gaasileke või on naine lahutanud ja mehe poolt aeg-ajalt kõrvetatakse.
Teie juurde jõuavad naised, kes on pereprobleemid teadvustanud. Ilmselt on palju ka neid, kes on nii alla surutud, et ei julge rääkida ja kannatavad aastaid. Kas ka nemad teie juurde jõuavad?
Kui naine ei ole olukorda teadvustanud, siis ta ei jõua.
Suur teema on ennetustöö, mida tuleks lisaks tule kustutamisele hakata hoogsalt tegema. Ennetustöö kaudu tekiks taipamine, mis on normaalsus ja mis ei ole. See protsess võib kesta aastaid. Naine lihtsalt marineerib end mõttes, et olukord, milles elab, on ebanormaalne. Need naised ei taha aga sageli probleemist mõeldagi. Naine teab, et asjad on viltu, aga ei taha seda näha, sest siis tuleb peale hirm ja õudus, et mis saab, kui ta silmad lahti teeb. Siis peab ta midagi ette võtma ja kujutluses võib see kaasa tuua midagi sellist, mis tema meelest pole võimalik. Siis surub ta koti jälle kinni.
Tegelikult on kõik võimalik. Lihtsalt on vaja head plaani – kõik tuleb spetsialistide abiga ja vägivallatseja eest salaja läbi mõelda.
Millised märgid näitavad, et olukord on hapuks minemas? See ei pruugi ju olla ainult peksmine.
Füüsiline vägivald on jäämäe tipp. Vägivallatseja ei kontrolli enam muud moodi olukorda, kui leiab sellele füüsilise lahenduse. Füüsilise vägivalla eel on tavaliselt juba ammu kestnud vaimne vägivald ning tõenäoliselt ka majanduslik ja seksuaalne vägivald. Vaimset vägivalda on palju, ja seda mõlemalt poolt – seda võivad kasutada ka naised.
No noortele tüdrukutele lähevad ju peale ikka pigem pahad poisid kui nohikud. Ega siis ju tagajärgedele ei mõelda. Alguses on ju huvitav, aga pärast on hirmutav.
Ja pahadele poistele lähevad peale end eksponeerivad ja liputavad neiukesed.
Mitte nohikud, vaid ka edukad ei lähe peale esialgu, sest edukaks olemine kehtestab reeglid, mida aga üks noor ju ei taha, reeglitest tüdinenud ja tahaks ju “vabadust”, joodikud ja narkarid on ju nii vabad. Hiljem muidugi nii mõnigi muudab oma valikuid, kui endal ka koitma hakkab. Nii on jah ja läbi aegade olnud.Veab sellel, kes õigel ajal aru pähe võtab.
on , kui mees paneb kaine peaga naiste riided selga , meigib ennast ära ja läheb linnapeale litsi lööma
ja kui karilaid suklesele kätte annab siis nimetatakse seda poliitiliseks koostööks ja arvamuste paljususeks.
?
kui tänapäeva ühiskonnas hakata kellelegi õpetama mis on normaalne siis pannakse sind vangi või hullumajja.