Margit Rüütelmann: prügi sorteerides ei teki seda rohkem

Esimesed omavalitsused katsetavad elanike valmidust biojäätmeid liigiti koguda. Proovitakse nii hea kui ka halvaga. Harjumus on visa tekkima, sest liigiti kogumine tundub inimestele arusaamatu ja ebamugav.

Üllatus on aga suur, kui selgub „klassikalise prügi“ vähesus jäätmete liigiti kogumisel. Liigiti kogutud jäätmete ülevaade võib ka vähendada oluliselt tarbimist ja mõjuda hästi rahakotile.

Kui jäätmeid liigiti koguda, tekib segaolmejäätmeid peaaegu olematu hulk. Proovige. Paberit ja pappi ei pea mahutama tavapärasesse prügikasti kraanikausi all: vanapaberi, paber- ja papp-pakendid saab panna hoopis rõdule, majapidamisruumi, mõnda sahtlisse või kappi. Ka pakendeid, sealhulgas klaaspakendeid pole vaja suruda kraanikausi alla, needki võiksid leida koha mujal. Segaolmeprügi prügikast saab enamasti nii kiiresti täis just seepärast, et sinna pannakse pakendid. Kui need aga eraldi koguda, ei jää segaolmekasti peaaegu mitte midagi.

Kui ka biojäätmeid eraldi koguda, on olmeprügi jaoks vaja üha väiksemat prügikasti. Paljud küsivad kindlasti: kas biojäätmete kogumine tekitab tuppa haisu? Vastus on: ei tekita. Kui tühjendad anumat paari-kolme päeva tagant, ei hakka see haisema, talvel tõenäoliselt peab vastu kauemgi. Proovige.

Mis aga eriti tähtis: on ju loogiline, et jäätmekogus jääb samaks ka siis, kui seda liigiti koguda. Niisiis ei kehti vabandus „mul pole selleks ruumi“.

2021. aastal vastu võetud jäätmeseaduse nõude kohaselt tuleb kohalikul omavalitsusel korraldada ka biojäätmete (sh aia- ja haljastujäätmete) eraldi kogumine, kui neid ei ole võimalik sealsamas kompostida. Kõik vallas või linnas elu- või tegevuskohta omavad isikud peaksid hiljemalt 2023. aasta viimaseks päevaks koguma biojäätmeid eraldi. Vastutus selle saavutamiseks lasub kohalikul omavalitsusel. Praegu ei ole Eestis veel ühtegi omavalitsust, mille kogu territooriumil oleks biolagunevate jäätmete liigiti kogumine korraldatud kõigi jäätmevaldajate jaoks!

Samal ajal on jäätmevedajate sõnul Eestis veopiirkondi, kus biolagunevaid jäätmeid kogub liigiti vähem kui 1 protsent jäätmevaldajatest. Õnneks on ka paremaid näiteid – piirkondi, kus liigiti kogutud biolagunevate jäätmete kogus moodustab veopiirkonna segaolmejäätmete tekkest 15 protsenti. Aga ka see on vähe, arvestades, et Eestis tekib liigiti kogutud biolagunevaid köögi- ja sööklajäätmeid u 13 500 tonni ning aia- ja haljastujäätmeid u 23 000 tonni aastas (2019). Biojäätmete koguteke aastas on tegelikult suuremgi, kuna ka segaolmejäätmete hulgas on sortimisuuringu järgi u 32 protsenti biojäätmeid (kokku ligikaudu 150 000 tonni). Suur osa nendest läheb täna põletusse või prügilasse ladestamisele. See on jõhker raiskamine.

Sisuliselt põletame või matame toitu, mille oleme ostnud söömiseks. Lisaks maksame selle eest mitu korda: kuna Eestis kehtib põhimõte, et maksab saastaja ja jäätmete käitlemise kulud katab jäätmete tekitaja, siis maksame toitu ostes, seda transportides segaolmejäätmetena ka veel käitlemise eest. Segaolmejäätmete vedu läheb ajaga ainult kallimaks, sest ringlussevõtt peab olema odavam kui põletamine ja ladestamine.

Õhu-, vee- ja toidu kvaliteedi seost tervisega suudavad kõik mõista. On viimane aeg seostada tervisega ka jäätmeid. Kehv jäätmekäitlus ja prügistamine reostab keskkonda, näiteks mere- ja rannikusüsteeme, aga ka õhku. Jäätmed mõjutavad keskkonda ka kaudselt: see, mida ei võeta ringlusse, on ressursside kadu. Teisisõnu – tekitavad uute toormaterjalide tootmise, transpordi ja tarbimise vajadust.

Kui biojäätmed on sortimata ja kasutusse võtmata, on need samuti tervisele otsene oht: segaolmejäätmed, mis ladestatakse prügimäele ja mis sisaldavad biojäätmeid, hakkavad roiskuma. See tekitab prügilagaasi ja sealjuures ka haisu. See on metaan, mis põhjustab kliimamuutusi ja seeläbi omakorda uusi tervisekahjusid.

Biojäätmed on väga hästi ringlusse võetav materjal, sealjuures nii, et metaani ei eraldu õhku – selleks on vaja tehast – biogaasitehast. Biogaas on aga võtmesõna praeguses energiajulgeolekus. Toidujäätmetest toodetavat biogaasi on võimalik kasutada näiteks ühistranspordi kütusena. Seega – kogu kartuli-, banaani- ja arbuusikoored eraldi ning aitad lisaks õhupuhtusele ja tervisele panustada ka energiatootmisse ja julgeolekusse.

Puudu on ainult üks samm: biojäätmed on vaja segaolmest välja saada!

10 fakti, mida peaks igaüks teadma biojäätmetest

1. Biojäätmed on nii köögijäätmed kui ka aia- ja haljastujäätmed.
2. Biojäätmed on väga hästi ringlusse võetav materjal.
3. Kui koguda biojäätmeid liigiti, jõuab sellest ringlusesse 100%.
4. Kui koguda biojäätmeid konteinerisse, on kõige mõistlikum panna need sinna lahtiselt. Võib panna ka paberkotis või täielikult biolaguneva ja komposteeruva kotiga. Nipp: pane bioämbri põhja papist munakarp – see püüab kinni vedelikud ning laguneb pärast koos jäätmetega.
5. Kui teed ise komposti, väldi plasti sattumist komposti hulka.
6. Kui panna biojäätmed segaolmejäätmete konteinerisse, satuvad need põletusse või prügilasse, kus lagunemisel eraldub metaan, mis on üks kasvuhooneefekti põhjustavatest gaasidest.
7. See, et biojäätmed valatakse prügiautos kõik kokku, on linnalegend: moodsatel prügiautodel on kaks kambrit: korraga saab auto võtta kortermaja juurest peale nii segaolmejäätmed kui ka biojäätmed. Sealt tulevadki jutud, et valati kõik kokku.
8. Kõige mõistlikum on biojäätmetest toota biogaasi, mida saab kasutada elektri tootmiseks, majapidamistes kütmiseks või autode kütusena. Nii saab igaüks panustada ka energiajulgeoleku suurendamisse – lihtsalt toidujäätmeid eraldi kogudes saab panustada kodumaisesse energiatootmisse.
9. Kompostimisel läheb raisku jäätmetes olev energeetiline ressurss – gaas, lisaks tekib kompostimise käigus tuntav haisuhäiring ning kompostil puudub arvestatav turunõudlus ja kasutusotstarve.
10. Biojäätmete liigiti kogumine ja materjalina ringlusesse suunamine vähendab prügimäel prügilagaaside teket. Praegu, kus meie segaolmejäätmetes on 30% biojäätmeid, on segaolmejäätmete ringlussevõtt välistatud – biojäätmed rikuvad ka kõik teised materjalid.