Juhtkiri: kriisiks valmis

Tsiviilkaitse on sõna, mis kadus käibelt koos Eesti taasiseseisvumisega. Unustuse hõlma vajusid marlimaskide õmblemine, tsiviilkaitseõppused ja varjendid, kuhu pommide eest varju minna. Seoses Ukraina sõjaga räägitakse sellest kõigest jälle. Mitte et me päriselt suudaksime uskuda, et pommid Haapsalut ja Läänemaad tabama hakkaksid, aga keegi ei saa anda ka garantiid, et seda kunagi ei juhtu. Ei uskunud paljud meist ju ka seda, mis Ukrainas juhtuma hakkas.

Nüüd on selgeks saanud, et tegelikult polekski me sõjaolukorraks valmis. Pole meil enam hoiatussireene ja megafone laternapostide otsas, millega inimestele ohust teada anda, ega ka varjendeid. Tegelikult pole ka ühtegi ametit ega ametkonda, kes elanikkonna kaitset koordineeriks ja selle eest vastutaks, sest praegu on üks osa sellest sise-, teine kaitseministeeriumi haldusalas.

Üks asi on valmistumine sõjaolukorraks, teine aga valmisolek kõikvõimalikeks kriisideks. Kui jätta kõrvale 2005. aasta jaanuaritorm, on Läänemaad hoitud. Enamik läänlastest isegi ei mäleta enam, mida endast kujutavad pikaajalised elektrikatkestused. Sellises näiliselt turvalises keskkonnas on raske ette mõelda, mis saab siis, kui midagi tõsisemat peaks juhtuma.

Võrreldes nõukogude ajaga oleme praegu kõikvõimalikeks kriisideks kindlasti tunduvalt halvemini valmistunud. Põhjuseks pole üksnes turvalisemaks muutunud elu, vaid pigem see, et oleme muutunud nii sõltuvaks elektrist ja e-lahendustest. Mõnikümmend aastat tagasi polnud peredel toiduvaruga mingit probleemi – kuivaineid oli ikka kapis ja peaaegu igaühel oli mõni sugulane, kellel oli laudas siga ja lehm ning lapike kartuli- ja porgandimaad maja taga. Ka patareidega raadio ja gaasipliit oli paljudes kodudes olemas ning sularaha hoiti pesukapis. Mitte et vanad ajad tagasi peaksid tulema, aga mõnda asja tasuks siiski meenutada, et kriisideks paremini valmis olla.