Greibid ja greibimahl on poelettidel üsna tavalised. 1970ndatel olid greibid meil aga haruldased ning siis polnud selle puuvilja (või siis nauma, nagu Aavik tavatses puuvilja asemel öelda) jaoks isegi sobilikku eestipärast sõna. Greipi nimetati greipfruudiks, mille puhul Sirbis ja Vasaras täheldati, et „paraku on puuviljal üks suur viga: tema kole karune nimi“. Sõna greipfruut tekitas elavat arutelu, pealkirjad Sirbis ja Vasaras olid kõnekad, näiteks „Mida peale hakata greipfruudiga?“, „Ringi ümber greipfruudi“. Etteruttavalt võib öelda, et soovitatav on greipfruudi asemel kasutada lihtsalt greip.
