Rahvasuu ütleb, et enesekiitmine on tähtis töö – seda tuleb teha ise, mitte jätta teiste teha. Veel öeldakse, et kes koera saba ikka kergitab, kui mitte koer ise. Vale see ju pole – kiita ennast tuleb, sest omaette nurga taga võid teha kui tahes suurepäraseid asju, aga kui ikka keegi sellest kunagi teada ei saa, siis pole kasu midagi. Jääb vaid tegemise rõõm.
Haapsalul on selles mõttes hästi läinud, et aastatega on linn loonud endale positiivse kuvandi. Kui 1990. aastate alguses räägiti Haapsalust kui räämas ja hallist sõjaväelinnast, siis nüüd mõeldakse meist kui väikesest romantilisest nukulinnast, kuhu tulla otsima vaikust ja rahu. Kuigi tavapärastel suvedel ei puudu ka Haapsalust rahvarohked festivalid, siis pidutsemiskoha mainet linnal pole.
Hästi mõjub ka lähedus Tallinnale. Kui pealinlasel tekib mõnel suvehommikul tahtmine väikesele väljasõidule minna, jääb paraja maa kaugusele just Haapsalu, kuhu päevakeseks sõita, süüa kohvikus kooki, jalutada vanalinna tänavatel või põigata sisse mõnda muuseumisse või galeriisse. Tänavu suvel on see Haapsalu enda jaoks eriti tähtis, sest välisturiste pole ja ei tea, kas tulebki. Või kui tuleb, siis vähem kui tavaliselt. Niisiis tuleb panustada siseturistidele. Kuidas neid Haapsallu meelitada? Et teistest kaunitest linnadest eristuda, tuleb olla nutikas ja osata inimestele hinge pugeda. Seda isegi siis, kui naabrite reklaamieelarve on mitme nulli võrra pikem.
Reklaamiks võib kulutada ükskõik kui suuri summasid, Eesti ja lähiriikide bussipeatused plakateid täis kleepida ning raadio- ja tele-eetri reklaamidega üle ujutada, kuid kui reklaami taga sisu ei ole, siis vajub kuvand kokku. Nii et kõige usaldusväärsem on ikkagi džunglipost ehk suust suhu leviv reklaam. Keda sa ikka rohkem usaldad kui sõbrannat, kes jagab oma head elamust.
See on õige arusaam “kõige usaldusväärsem on ikkagi džunglipost”! Me paneme Eesti tutvustamisse miljoneid aastate jooksul,et meie juhtoinad saaksid sõita mööda maailma !