Haapsalu näo kujundaja läks pensionile

Reedel pani ligi 26 aastat Haapsalu linnaarhitekti tööd teinud Anu Joost linnavalitsuse ukse enda järel kinni, et hakata nautima pensionipõlve.

„Ausalt, olen oma tööd teinud nii hästi, kui suutsin, aga nüüd võiks tulla seda tegema keegi teine,” ütles Joost, kes on linnaarhitektina töötanud 1994. aastast. Urmas Sukles oli siis esimest korda Haapsalu linnapeaks saanud, loodi uus linnavalitsuse struktuur ja esimest korda sai linn ka oma arhitekti.

Joosti sõnul tuleb inimesel varem või hiljem aeg pensionile minna. Ta arvas, et oleks tore, kui tuleks järgmine põlvkond uute ideedega: „Haapsalus ongi aeg värskema pilgu jaoks.”

Suunamisega Haapsallu

Joost on pärit Tallinnast, lõpetanud Inglise kolledži eelkäija, Tallinna 7. keskkooli. Läänemaale tuli ta pärast riikliku kunstiinstituudi ehk ERKI arhitektuuri eriala lõpetamist 1977. aastal, suunamisega Haapsalu KEKi arhitektiks.
Joost meenutas, et KEK lubas värskele arhitektile korteri. See oli peamine põhjus, miks võõrasse linna tööle ja elama tulla. Pealinnas elas ta ühiskorteris. „Elu Tallinnas oli nagu telesarjas „ENSV” – meil olid ka jääklaasiga uksed ja naabriks sõjaveteranist naisterahvas,” rääkis ta.

1970. aastate lõpu Haapsalu ei olnud selline idülliline paik nagu praegu, vaid üsna räämas, hall ja lagunevate puumajadega linn. Kuigi linna ilme polnud kuigi kutsuv, oli see Joosti sõnul aeg, mil Haapsallu oli Eesti kõrgkoolidest samamoodi suunamisega saabunud terve hulk noori ja energilisi inimesi. „Ausalt öeldes ei arvanud ma kunagi, et ma siia nii pikaks ajaks pidama jään,” ütles Joost.

Haapsalu KEKis polnud varem arhitekti ametikohta olnud ja nii tuli Joostil hakata sellele ametile sisu andma. Ka oma järgmistel töökohtadel Lääne maavalitsuses ja Haapsalu linnavalitsuses on tal tulnud olla teerajaja.
KEKi aega meenutades ütles Joost, et ettevõtte arhitekt oli abijõud, kelle ülesanne oli teha väiksemaid asju, sest kõik suured projektid tulid suurtest arhitektuuribüroodest. Aga ka neid väiksemaid töid jagus – objektide värvilahendustest kuni mõisamööbli joonisteni. Väikevorme nagu varikatused, paviljonid, stendid, aiad, Karja tänava kangialuste väravad joonistas ta hiljem ka maavalitsuses. „Aga neil väikestel asjadel on linnapildis samuti oluline roll,” lisas ta.

Oma karjääri jooksul on Joost projekteerinud siiski ka mõned individuaalelamud. „Aga need on lihtsalt omas ajas tehtud majad,” jäi ta tagasihoidlikuks.

Värvide maailmas

Toonane maakonnaarhitekt Tõnis Padu kutsus Joosti 1988. aastal maavalitsusse peakunstnikuks. Ametnikuna polnud tema töös peamine kooskõlastuste andmine, vaid tuli ka ise jooniseid teha ja linnakujunduses vajalikke lahendusi välja mõelda. Üks maakonnakunstniku ülesanne oli ka linna majadele värvipasside koostamine.
Joosti sõnul on värvidega mässamine talle kuidagi sobinud, kuigi 30 aastaga on muutused selles vallas olnud üüratud. Värvikataloogidest, -numbritest ja poes värvi segamisest ei osatud nõukogude ajal veel unistadagi.

Toona, 1980. aastate lõpus polnudki välisvärvidest saada muid toone kui pruun, tumeroheline, tumepunane ja tume ooker. Lisaks tootis keemiakombinaat Flora ka musta ja valget värvi. Nii timmitigi põhivärve valgega heledamaks. Sisevärvide paletti rikastati aga näiteks ka trükivärvidega. „Oli vaja loovust, et jõuda soovitud tulemuseni,” ütles Joost. Nii katsetatigi värvipasse tehes esmalt paberil ja siis juba päris värvidega.
Kuigi värvivalik oli väike, oli maakonna peakunstnikul tööpõld lai. Enamikku Haapsalu linna majadest haldas siis majavalitsus ja nii oli kunstnikul võimalik sättida terve tänava värvipaletti, passitades vaheldumisi külmemaid ja soojemaid toone. „Eesmärk oli linna rõõmsamaks ja heledamaks muuta,” ütles Joost.

Nüüd majade värvipasse enam sellisel hulgal pole, sest projekteerijad annavad värvilahenduse juba projektis. Joosti sõnul tuleb omanikke küll vahel nõustada ja mõnele majaomanikule selgitada, et väikesel paberilipikul meeldiv toon võib suurel pinnal palju käredam paista, sellepärast soovitab ta esmalt hoone hoovipoolsel küljel proovivärvimist teha.

„On üks toon, mida ma ei soovitaks välisfassaadil kasutada – see on lilla,” ütles Joost. Ta lisas, et lillat võiks kasutada väikeses mahus moodsa hoone puhul, aga vanalinna majade fassaadil on see võõras. „Aga tegelikult ei pea värvi pärast ülearu muretsema, sest järgmise remondiga saab seda muuta,” lisas ta.

Seista olulise eest

1994. aastal kutsus Sukles Joosti linnaarhitektiks. Joosti kasuks rääkis see, et ta oli nagu kaks ühes – arhitekt ja kunstnik.
„Muidugi kartsin,” meenutas ta. „Kartsin seda, et ma ei oska, mul ei ole mõju ja asi läheb käest ära.” Joosti sõnul oli tal juba maavalitsusse peakunstnikuks minnes tunne, nagu oleks iga Haapsalu lääpas aed tema süü ja vastutus. „Nüüd ei põe ma seda juba ammu,” ütles ta.

Seda, millest otsuseid tehes lähtuda, soovitas Joostile nüüdseks meie seast lahkunud kolleeg ja mõttekaaslane Padu: mis on oluline, selle eest seisa, mis on vähem oluline, selle juures võta rahulikult. Haapsalu puhul on sellised kohad, mille eest tuleb seista, linnus, raudteejaam, kuursaal. See ei tähenda muidugi, et muudes kohtades võiks silma päris kinni pigistada. „Aga alati ei jõua ühele meelele ega parimale tulemusele ja siis tuleb meelde tuletada, mis on oluline,” ütles Joost.

Esimene asi, mida Joost linnaarhitektina tööle asudes tegi, oli see, et ta läks kontoritarvete poodi ning ostis endale märkmiku ja pastaka, sest alustada tuli tühjalt kohalt. Arvuteid toona ei olnud ja polnud veel ehitusala reguleerivaid seadusigi – seni oli ehitamist ja projekteerimist reguleerinud maavalitsus.

Ainus planeering, millele linnaarhitekt oma töös toetuda sai, oli 1985. aastal Eesti Projektis tehtud linna generaalplaan. Vahemärkusena olgu öeldud, et uue üldplaneeringu sai Haapsalu kakskümmend aasta hiljem ning praegu on koostamisel järgmine, juba Ridalaga ühinenud linna üldplaneering.

Joosti sõnul on Haapsalu ilmet ajaloo jooksul mõjutanud suhteline vaesus. Siia on läbi aegade ehitatud küll üksikuid suuremaid ja uhkemaid maju, kuid suurem osa Haapsalu majadest on pigem lihtsamad, heade proportsioonidega ja mõnusad elamiseks.
Tänu vaesusele on jäänud ellu viimata ka mitmed grandioossed plaanid nagu näiteks läbimurre mereni kunagise postimaja, praeguse Soffa restorani juurest, linnuse müüriäärsete ehitiste lammutamine või suurte kortermajade ehitamine vanalinna. Kõik need eeldanuks vanade hoonete lammutamist.

„Aga meil on vana tänavavõrk ja väga inimliku, hea mastaabiga linn. Neid maju on koheldud küll natuke õnnestunumalt või ebaõnnestunumalt, kuid üldine olemus ja maht on säilinud. Sellepärast inimesed end siin nii hästi tunnevadki,” ütles Joost.
Kui iga päev linnas liikudes muutusi ei märkagi, paistab see hästi silma fotoarhiivi vaadates. Kõik linna majad on praeguseks kaks kord üles pildistatud – esimene pildistamisring oli 1990. aastate lõpus ja järgmine 2008.–2009. aastal. „Mulle tundub, et nüüd peaks juba uue ringi tegema, sest vahepeal on linnapilt jälle palju muutunud,” ütles Joost.

Joost võrdleb linna maju inimestega – on nooremaid ja vanemaid, kõveramaid ja sirgemaid, on ülesvuntsituid ja elegantselt lohakaid.

Linn on majaomanike nägu

Joosti sõnul sõltub linna ilme kõige rohkem majaomanikest: „Ametnikud võivad soovida, nõuda ja lubada, aga tegelikult on linn majaomanike nägu.”
Ta lisas, et ametnik võib keelata, kui mõne reegliga vastuollu minnakse, aga see, kuidas ehitis lõpuks välja hakkab nägema, sõltub ikka omaniku arusaamadest ja muidugi ka rahalistest võimalustest. „Siinjuures jääbki soovida linnale häid omanikke,” lisas ta.
Esimene laine, mis taasiseseisvunud Eestis Haapsalu vanalinnale suurt mõju avaldas, oli Joosti sõnul tagastamine ja erastamine. „Kui küsida, mis mulle selles töös hingele jääb, siis see, et maju anti tagasi inimestele, kellel polnud nende vastu huvi ega ka soovi neid korda teha,” ütles Joost. Ta lisas, et eriti käib see välismaal elavate omanike kohta. Joosti sõnul oleks toona võinud tagastades olla nõue, et kui hoone jäetakse lihtsalt lagunema, saaks tagastamise tagasi pöörata. Paljud õigusjärgsetele omanikele tagastatud majad ongi nüüdseks uued omanikud leidnud ja korda tehtud, kuid mitte kõik.

2000. aastate alguses tuli linnaarhitektil tegemist teha uue omanike lainega. „Mingil hetkel inimesed arvasid, et kui olen omanik, võin kõike teha,” rääkis Joost. „See oli väga raske aeg, sest surve vana maha lammutada ja midagi uut asemele ehitada oli väga suur.”
Nüüd on Joosti sõnul Haapsalus märgata uut omanike lainet, kelle suhtumine linna on juba hoopis teistsugune: „Ei tulda olemasolevat hoonet lammutama või ümber ehitama, et oma unistusi täide viia, vaid tullakse austusega selle vastu, mis siin on ja võetakse sellest šnitti.” Joost tõi hea näitena endise sõjakomissariaadi maja ja Villa Friedheimi, mis pärast pikka vaikelu on leidnud uued omanikud, kes väga kehvas seisus hooned korda teevad. „Võibolla vahel peabki mõni maja natuke aega ootama, enne kui õige omaniku leiab,” ütles ta.

Joosti sõnul korraldas linnavalitsus omal ajal näitusi ja seminare, ikka selleks, et viia inimeste teadvuseni, mis on linnas väärtuslik ja miks seda peaks hoidma. „Ühel hetkel mulle tundus, et oleme sellega vist üle pingutanud, sest väga raske oli inimestele midagi uut soovitada,” muigas Joost. Ta lisas, et isegi nendes kohtades, kus oleks olnud võimalik valida moodne lahendus, soovisid omanikud midagi traditsioonilist.

Joost ise pole selle vastu, et vanalinna keskkonda koopiamaja asemel midagi moodsamat ehitada, kuid see nõuab tema sõnul väga head arhitekti, kes oskab uue vanaga kokku sobitada. Uhked uued unistustemajad kerkivad Joosti sõnul pigem endise Ridala valla poole peale metsa, mere äärde või ka põllule, kus neil on rohkelt ruumi ja õhku ning kus need ka paremini mõjule pääsevad.

Majad peas

Küsimusele, kas maa- ja linnavalitsuses töötatud aastatega on Joostil kõik Haapsalu majad peas, vastas ta, et aadressi järgi päris peas kõik küll ei ole. Paljusid maju teab ta pigem omaniku kui aadressi järgi. Küll aga on ta tänavatel kõndides märganud, et peaaegu iga hoonega meenub midagi selle ehitamisest või remontimisest või ees olevatest plaanidest.
Joost tunnistas, et nüüd linnavalitsusest lahkudes on ta süda üsna rahulik. „Ma väga ei muretse selle pärast – kui päeva pealt minu asemele kedagi ei tule, siis sellest ei juhtu midagi hullu,” ütles Joost. Tema sõnul on linna näo kujundamine meeskonnatöö ning lisaks kirja pandud seadustele ja põhimõtetele kehtivad ka kokku lepitud põhimõtted, mille järgi väikelinnas on talitatud. Näiteks enamasti ei lubata katuseaknaid ehitada tänava poole, vaid pigem õue poole. „Väikelinnas on nii, et kui ühele lubad, siis sama asja ei saa teisele keelata,” ütles ta.

Loomulikult on ette tulnud ka vaidlusi, aga see käib Joosti sõnul asja juurde. „Oleks päris õudne, kui kõik oleks ühel meelel,” ütles ta. „Olen väga tänulik, et mul on olnud võimalus sellises linnas selliste sõprade ja kolleegidega ühiselt linna asja ajada.”

Mis saab pärast 1. juunit? „Eks see paistab,” ütles Joost. „Esimene mõte on, et ees ootab suur suvi, selline pikk, mis ammu ununenud,” lisas ta. Joosti sõnul ei taha ta nüüd projektide ja planeeringutega tükk aega tegeleda, kuid ta ei välistanud, et tulevikus võiks mõne väikese asja vahelduseks ette võtta küll. Praegu tahab ta aga oma ellu rohkem vabadust, et lugeda, jalutada, teha aiatööd, suhelda… ja siis, kui tuju tuleb, Haapsalust ära käia. „Aga põhikooli avamisele tahaks ikka tulla küll,” lõpetas ta.

Anu Joost
Sündinud 13. septembril 1953 Tallinnas.
1977 lõpetanud Eesti riikliku kunstiinstituudi.
1977–1988 Haapsalu KEKi arhitekt.
1988–1994 Lääne maavalitsuses maakonna peakunstnik.
Alates 1994 Haapsalu linnaarhitekt.
Eesti arhitektide liidu liige.
Kaks poega – Joonas ja Mihkel.