Ütlen ausalt, et meie niigi lühikesest suvest ja vähestest päikeselistest ilmadest on raske täit rõõmu tunda, kui mõni Eesti riigi probleem paneb lausa pea valutama. Nüüd on veidi üle pooleteise kuu möödas sellest, kui üle Eesti suleti üheksa päästekomandot. Selle otsusega rõhuti kulude kokkuhoiule ning allesjäävate komandode päästevõimekuse suurendamisele. Asemele lubati vabatahtlike komandode igakülgset abistamist ja toetamist. Mis on sellest aga saanud?
Mida selga panna?
5. juuli Eesti Päevalehe reportaaž tõi lugejateni ehmatava pildi Palamuselt, kus vabatahtlikel päästjatel on puudu tööks vajalikust varustusest ning lisaks pole välja töötatud teavitussüsteemi, mille abil mehed tulekahju korral kiirelt kokku saaks. Palamusel kasutada olevatest riietest ei jätku isegi pooltele vabatahtlikele ning eriti suur puudus on jalanõudest. Reportaažis nenditakse, et Palamuse vabatahtlik komando püsib suuresti elus vaid tänu ümbruskonna valdade rahalisele toetusele.
Päästevaldkonnas on vabatahtlikkus olnud ikka au sees ja selle traditsioonidki on pikad, kuid vabatahtlikkus ei ole see imevits, mida viibutades Eesti probleemid kaovad. Ühelt poolt ma küll mõistan vajadust hoida kulusid kokku ja muuta tööd efektiivsemaks, kuid teisalt teeb ikka hinge täis küll, kui riik ei väärtusta neid inimesi, kes on valmis teisi aidates oma eluga riskima. Mina austan väga neid mehi, kes on seda nõus veel vabatahtlikult tegema. Kahjuks pole suutnud aga siseministeerium olla oma ülesannete kõrgusel ning täita lubadusi vabatahtlike varustamiseks.
Päästeameti reform tundub olevat kuidagi äraspidiselt ette võetud. Talupojamõistus ütleb, et vabatahtlikkust saab rakendada edukalt siis, kui selleks luuakse võimalikult soodsad tingimused. Niisiis pidanuks valitsus välja töötama korraliku plaani vabatahtlike päästjate varustamiseks nii riiete, ruumide kui ka tehnikaga. Sama vajalik on vabatahtlike teavitussüsteem – ühtne, lihtne ja kiire. Tehti aga teisiti – esiteks suleti komandod ning ülejäänu jäetakse vabatahtlike ja valdade mureks.
Päästeteenistus vajab rohkem raha
Kiita pole ka olukord kutseliste päästjate seas ja päästeteenistuses tervikuna. Pikalt kestnud kärped ning alarahastatus nii inimeste kui ka tehnika osas annab end tunda. Kärbete ajal hoiti kokku masinate tehnohoolduselt ning nüüd lagunevad need selle võrra palju rohkem. Ka isikukaitsevarustus on uuendamata ja päästeamet tunnistab, et vajalikus mahus uue ostmiseks raha ei ole.
Minu hinnangul pole päästjate töötasu kindlasti piisav selle eest, millega nad iga päev silmitsi seisavad. Selle nimel käiaksegi veel lisatööl. Üks minu tuttav tuletõrjuja töötab vabadel päevadel metsas traktori peal ning puhkuse ajal sõidab Soome ehitama. Suitsu ta ei tee ja viina ka ei võta – rabeleb selle nimel, et oma pere ära toita. Selline elu on ju aga enda surnukstöötamise tee.
Süsteem laguneb
Niisiis oleme olukorras, kus vabatahtlikele päästjatele ei jagu varustust, kutseliste päästjate varustus laguneb ning õiglaselt tasustatud pole keegi. Valitsusel on väga tõsiselt vaja keskenduda sellele, et leida päästeteenistuse jaoks rohkem raha. Pidev alarahastatus on jõudnud punkti, kus enam teisiti ei saa. Lisaks masinatele laguneb kogu süsteem.
Peeter Võsa,
riigikogu liige