Nukumaja mõõtu punase hoone ette voorib järjest autosid, nagu polekski see kõrvalises kohas asuv väike külapood, vaid pealinna supermarket.
On teisipäeva, 23. juuli varane pärastlõuna, aga liiklus poe ees on nii tihe, et vaata, et alla ei jää. Üks vahe pealinnaga muidugi on – poepidaja Vjatšeslav Rätsepp, tuttavatele lihtsalt Slava, tervitab kõiki tulijaid, nägu laial naerul, annab kätt ja juttu jätkub kauemaks.
„No ei tea, mul käib siin kogu aeg üks traali-vaali, kole rabelemine. Aga no tule siis, täna on sugulane abiks. Saame juttu ajada,” ütles Rätsepp, kui talle intervjuu pärast helistasin. Mõtlesin, et imelik. Kes seal külapoes ikka nii väga käib. Kohapeal selgub, et hullemini eksida polnuks võimalik.
---
Fotod: Urmas Lauri
3 plussi
ajakirjanikult. Mõnus lugemine. Aitüma!
Ma ei tea,kuidas ta seda teeb,aga tema poes ei ole kunagi kuivanud saiakesi ega muud kohe- kohe riknevat kaupa. Kahjuks on see väikepoodides üsna sageli esinev pahe.
Ühes Martna lähedases poes olid jookide külmikud välja tõmmmatud mingi aeg tagasi – larpigu ostjad sooja lurri.
Slavik, me armastame Sind ja Sinu poodi. Alati on hea poodi minna, täpselt nagu oma koju.
Nii kodune. Edu ja jõudu, jaksu edaspidiseks.
et mõnusamat poodi pole tervel Eestimaal. Jaksu tegutsemisel !
Lahe särk