Erkki Bahovski: uduse Albioni udune tulevik

Brexiti pooldajate ja vastaste meeleavaldus Briti parlamendi ees 15. jaanuaril 2019. Foto: Henry Nicholls/ Reuters/Scanpix
Erkki Bahovski, Diplomaatia peatoimetaja.

 

Teisipäeva õhtul tabas Briti peaministrit Theresa Mayd ja tema valitsust häving, kui parlamendi alamkoda hääletas vastu Ühendkuningriigi lahkumislepingule Euroopa Liidust.

Häving sellepärast, et hoolimata formaalsest enamusest parlamendis kaotas May hääletuse 230 häälega. Seni oli „rekordi” hoidjaks olnud Ramsay McDonaldi vähemusvalitsus, mis kaotas 1924. aastal hääletuse „kõigest” 166 häälega. May valitsuse häving on seda tähendusrikkam, kui pidada meeles, et May oli lepingulise lahkumise seadnud Brexiti keskpunktiks.

Nüüd pole mingit lepingut, kuid lahkumine terendab ikkagi silme ees. Ametlikult peaks Ühendkuningriik ütlema Euroopa Liidule hüvasti 29. märtsil, kuid teisipäevane hääletus on pannud poliitikuid ja analüütikuid kõnelema ka muudest stsenaariumidest.

Üks käegakatsutav võimalus on lükata lahkumist ehk Lissaboni lepingu 50. artikli rakendamist veidi edasi, kevadsuvele. Optimistid räägivad, et see annaks aega vaadata lahkumisleping üle ja jõuda Euroopa Liiduga uuele kokkuleppele. Sinna juurde võiks toimuda uus referendum Euroopa Liidu osas. Praegu lubavad toetusprotsendid võitu Euroopa Liidu pooldajaile.

Uus referendum tekitab siiski väga põhimõttelise küsimuse: kas demokraatia või Euroopa Liidu liikmesus. Teisisõnu, kas loeb rahva tahe või sõidetakse sellest üle ettekäändega jääda Euroopa Liitu. Kui ikkagi ignoreeritakse 2016. aastal peetud referendumi tulemusi, on lood halvad. Jah, ma olen teadlik sellest, et toona valetati ja et toonane peaminister David Cameron korraldas referendumi sisepoliitilistest põhjustest lähtuvalt. Ent ikkagi ütles rahvas oma sõna.

Pealegi tuleksid uue referendumiga samad probleemid ja hädad nagu vanagagi. Esmalt muidugi küsimus, mille üle peaks täpsemalt hääletama. Lahkumisleping on ligi 600 lehekülge pikk, on ülimalt kahtlane, et teisipäeval alamkojas kõik hääletanud olid selle läbi lugenud, saati siis hakkab seda tegema rahvas. Mustamis- ja valetamiskampaania algaks uuesti ja ehkki praegu näitavad küsitlused Euroopa Liidule rahva seas toetust, on selge, et Euroopa Liidu pooldajad mingit suurt võitu ei saaks. See aga tähendab, et lõhe rahva seas oleks endiselt väga suur. Juba praegune hääletamistulemus tekitas muidu ratsionaalselt poliitikat tegevate brittide seas kaose, miks oleks vaja hääletust korrata, mis ilmselt kaost veelgi suurendaks?

Kaos valitseb ka põhjusel, et 1990. aastal ameti maha pannud Margaret Thatcherist alates on Briti peaministrite isikuomadused alla käinud. Isikuomaduste kõver liigub järjest allapoole. Kui võtta Tony Blair ja võrrelda teda Thatcheriga, jääb Blair selgelt kaotajaks. Aga kui võtta Blair ja võrrelda teda David Cameroniga, hakkame ilmselt taga igatsema Blairi aega. Näitab ka seda, et valimisi võidetakse järjest vähem sisuliste argumentidega ja et ka nõrk isiksus võib olla peaminister. Tugevuse all ei mõtle ma ilmtingimata seda, et peaminister peaks Ühendkuningriigi jätma Euroopa Liitu. Osav poliitik suutnuks Ühendkuningriigi ka Euroopa Liidust turvaliselt välja tüürida ilma, et tekkinuks poliitiline kaos ja patiseis nagu praegu.

Laual on ka võimalus, et Ühendkuningriik lahkub Euroopa Liidust ilma leppeta. Kohe tuleb pähe kaks rasket küsimust. Mis hakkab juhtuma Põhja-Iirimaal, kus tuleb taastada piir Iirimaa ja Ulsteri vahel? Kas Suure Reede rahuleping 1998. aastast jääb püsima? Teine küsimus puudutab otseselt meid – mis juhtub nende Euroopa Liidu kodanikega, kes on läinud Ühendkuningriiki elama, töötama või õppima? Euroopa Liidust lahkumisega kaob nende legaalne alus olla Ühendkuningriigis. Loomulikult ka vastupidi – Briti krooni alamate staatus Eestis muutub. Lisatagu siia juurde nüansid Ühendkuningriigi finantskohustuste osas ja kogu küsimustekompleks muutub veelgi keerulisemaks.

Tuleb küsida ka, kas Euroopa Liit saanuks midagi teistmoodi teha. Kas polnud lahkumistingimused brittidele liiga karmid? Muidu poleks ju alamkoda lahkumislepingu vastu hääletanud. Paraku, Eesti huvide seisukohalt oli Euroopa Liidu positsioon ainuvõimalik, sest säilisid kaks asja: Euroopa Liidu ühtsus ja jäämine siseturu terviklikkuse juurde. Britid ei suutnud ajada Euroopa Liidu riike omavahel niipalju tülli, et nendega eraldi hakata läbi rääkima. Samuti jäi EL kindlaks siseturu kontseptsioonile: kui britid tahavad tollivaba kaubandust, peab säilima ka isikute vaba liikumine. Kui EL käitunuks kuidagi teisiti, oleks Eesti jäänud kaotajaks. Praegugi oleme kõik – Ühendkuningriik, EL, sh Eesti – kaotajad, kuid vähemalt pole meid maha müüdud.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments