Suveläänlased Siiri ja Mihkel Oviir leidsid oma rohelise kuningriigi Soolus

Mihkel, Muki ja Siiri Oviir. Foto Arvo Tarmula

Pärast Linnamäed keerab kitsas kruusatee Soolu peale. See on inimtühi kant, eemal mererandadest ja männimetsadest. Ainult üksikud vanad talud. Kui kruusateelt veel väiksema tee peale oleme pööranud, jõuame laitmatus korras taluni. Muruväljak, millel võiks golfi mängida, kui selle keskel ei oleks kiike, lipumasti ja veel tossavat lõkkeplatsi. Hoolitsetud lillepõõsad ja sissesõidutee, mis viib taastatud talumaja juurde.

Suvemajas ei paista alguses hingelistki. Esimesena leiab meid valge karvakera, kes sabaliputuse ja kargamisega tervitab. „Muki!” noomib endine minister ja europarlamendi liige Siiri Oviir.

Olen Siiri Oviiriga eelmisel päeval intervjuu kokku leppinud. Tema oli kohe nõus, aga enne jah-sõna ütles, et peab ka abikaasa Mihklilt (endine justiitsministeeriumi kantsler ja riigikontrolör Mihkel Oviir) arvamust küsima. See võttis aega, sest… „Ma pean ta üles otsima. Mihkel on päev otsa traktori peal.”

Kui Mihkel Oviirilt ääri-veeri uurin, et eks tuleb tema ka ikka intervjueeritavaks, vehib mees kätega: ei-ei, tema ei ütle sõnagi. 

Muki püherdab põrandal nagu iseliikuv põrandalapp. Siiri Oviir räägib, et koer sai valitud meelega väiksemat tõugu. „Kui koera valisin, vaatasin kaalu. Põhimõtteliselt saab lennukisse kaasa võtta, aga on siiski vähe kohti, kus lubatakse koeraga olla.”

Mihkel ütleb, et oleks eelistanud Kaukaasia lambakoera, kes tal varem oli. 

„Kaukaaslast sa ei paki auto peale,” vaidleb Siiri.

„No kuidas ei paki! Ja paljukest sul  seda reisimist nüüd on?”

Igal juhul valiti Muki, kes saab 20.  augustil kaheaastaseks.

Mihkli hoiatus, et tema suud lahti ei tee, osutub õnneks tühjaks. Mees on lihtsalt paras naljahammas, kellel on igas küsimuses abikaasale risti vastupidine seisukoht.

Aprillist oktoobrini 

Kui uurin, mida endises Oru vallas asuv maja pensionil juristipaari jaoks tähendab, siis selgub, et see on suvekodu, kus möödub üle poole aastast.

„Linnas oleme oktoobrist mai alguseni, oleneb ilmast,” ütles Mihkel Oviir.

„Mis mais?! Tuleme kohe, kui saab hakata aias toimetama, aprillis,” ütleb Siiri. – „Sel aastal ei tulnud aprillis midagi. Nii külm kevad oli.” – „Ei, mina käisin ikkagi lilli lõikamas.” 

Sellega on lugu ka. „Teadjad ütlesid, et ära lõika kõrgeid lilli sügisel ära, talvel on ilus, kui nad seisavad lume sees. Aga lund peaaegu polnud. Ja kui kevadel jääd lõikamisega hiljaks, siis pead lõikama maniküürkääridega, sest siis lõikad tärkavat.” Nüüd Siiri seda tööd enam kevadeks ei jäta. „Seda tuleb sügisel teha, kui võtad kõik prauhh maha.” 

Abielupaar soetas maakoha Soolusse 2000. aastate alguses.

„Paljud on meie käest küsinud, miks me mere äärde ei tahtnud,” ütleb Siiri. „Vanematel oli suvila Rannamõisas, isegi mitte päris mere kaldal. Aga kui sinna sõitsime, siis esimene asi, mida pidi tegema, oli pikkade varrukatega asjade selgapanek. Meie meretuul on selline. Milleks see hall ja tuuline? Mulle meeldib, kui on ümberringi rohelust. Mere ääres on männimets ja seal peale männiseente ei kasva suurt midagi.”

Mihkel: „See pole põhiline põhjus. Mina otsisin välja imeilusa koha Karula rahvuspargis Kaido Kama lähedal (Kaido Kama oli justiitsminister, kui Mihkel töötas selles ministeeriumis kantslerina, hiljem oli Kama riigikontrolli nõunik).

Siiri: „Jah. Viis tundi sõita Tallinnast.”

Mihkel: „Neli ja pool. Igatahes Kaido Kama ütles, et seal kandis on üks maja müügis. Jumal, seal oli kaks väikest järve, sood, mäest üles ja mäest alla. Kaunis. Aga siis me mõlemad töötasime ja tõesti oli kaugel. Siia on ainult sada kilomeetrit, inimesed käivad Tallinnas siitkandist tööl.”

„Siin on rahulik,” kiidab Siiri. „Poliitikas on aegu, kus lihtsalt tahad  inimeste keskelt ära. Siin on vaikne. Läänemaa ei ole küll ei minu ega ka Mihkli perekonna…”

Mihkel: „Oot-oot-oot! Täpsustame! Mina olen Märjamaal sündinud, mis oli sel ajal Läänemaa. Minu vanaisa ja vanaema on Lauknast Kullamaa külje all. Puhas Läänemaa. Tädi, kelle juures ma vahepeal pidin elama, oli Risti lähedal. Nii et minul on väga lähedased sidemed Läänemaaga.”

Täiuslikult hoolitsetud rohelus

Kui Oviirid maakoha ostsid, olid siin varemed, umbrohi ja ohakad. Nüüd ei ulatu rohuliblegi pügatud muruvaibast välja, kiviktaimla, lilled.

„Minu eilne tööpäev – hakkasin kell pool seitse hommikul muru niitmisega peale ja õhtul kell kaheksa lõpetasin. Lastel piiratakse tööaega, aga pensionäril ei ole piiratud,” räägib Mihkel.

Siiri lisab: „Mulle ei meeldi korralagedus. Mitte sellepärast, et keegi tuleb ja vaatab, vaid ise lähed aeda ja näed.” 

Aed oli korras ka siis, kui Siiri oli veel aktiivselt poliitikas ja isegi siis, kui ta europarlamendi saadikuna elas  Brüsselis ja sai koju heal juhul nädalavahetustel: „Järelikult ikkagi nooruses on jõud.”

„Ei ole midagi,” vaidleb Mihkel. „Siin on häda. Rohuga on nii, et kui sa seda korra nädalas ei niida, siis traktor ei lähe enam läbi. Nii et kas tahad või ei taha, sa pead seda tegema. Umbrohu, kõigega on täpselt samamoodi. Kui kogu aeg ei hoolitse, siis läheb käest ära ja kui juba läheb, siis totaalselt.”

Sel suvel peeti sealsamas talus Oviiride suguvõsa kokkutulekut. „54. korda,” ütleb Mihkel. „See oli meie suguvõsa vanema põlvkonna hea algatus. Ei ole seda probleemi, et me ei leiaks, kes seda korraldab.” Inimesi oli oma 130.

Mis tunne on pärast nii intensiivset karjääri kodus pensionipõlve pidada, rohida ja muru niita?

„Alguses on tunne, et pead seda tegema. Aga see muutub harjumuseks, isegi kui mõnikord mõtled, et kurinahk, ei tahaks,” räägib endine riigikontrolör.

„Talv laseb inimese lonti, linnas pole lund ka lükata. Siin on kogu aeg midagi teha. Praegu vaatasin, kuu aja töö on ees. Tuul ajas paju pikali, nüüd käisin ja vaatasin neid puid aia ääres, tuleb hakata oksi maha võtma.”

Ainult pere ja sõbrad

Eraldatus on peaaegu täielik. „Olime juba üle kümne aasta siin käinud, kui ühel sügisel jalutasin ja nägin, et seal on talu. Naabreid näha pole,” räägib endine europarlamendi saadik. „Kui oled eluaeg tööl inimestega tihedalt suhelnud, siis sotsiaalne kontakt väsitab. Siin käivad lapsed ja lapselapsed, vahel sõbrad, aga suur osa ajast oleme ikka kolmekesi,” lisab Mihkel.

Peale suve on Oviiride maamajas elu jõulude ajal. „Lapsi on kolm tütart, lapselapsi on seitse ja kõik on alati kohal. Vanim lapselaps läheb Inglismaale ülikooli, aga juba uurisime, saab jõulude ajaks koju,” räägib Mihkel. Muul ajal juhtub harva, et pered ühel ajal Läänemaale suvitama satuvad. „Liisa lapsed tulevad nüüd varsti,” märgib Siiri. Tütar Liisa on endine minister Liisa Oviir.

Talu hooned on nüüdseks vanades piirides taastatud. „Seal oli köögipool ja kaks väikest tuba. Siin oli suur rehetuba,” näitab Mihkel elamist. „Reheahi oli nurgas, kahjuks ei saanud restaureerida. Ta oli paekivist ja see väsib ära. 

Vannitoa ja tualettruumi asemel oli vanasti hobusetall. Laka peal olid heinad. Nüüd on seal ühes otsas Mihkli isa Madis Oviiri tuhande plaadiga muusikakogu, teises otsas magamistoad. Osa palke on originaalid, puhastatud, kõik aga mitte. „On püütud nii palju vana kasutada kui võimalik, aga aeg on oma töö teinud,” ütleb Mihkel. 

„Siinkohal peab kiitma Haapsalu meest Ahtit ja tema kaaslasi, kes siin ehitasid ja andsid head nõu,” rõhutab Siiri. „Neil oli vanade asjade peale silma ja arusaamist, mida on ja mida ei ole võimalik teha,” kinnitab Mihkel.

Isegi sahver on samas kohas, kus ta kunagi oli. 

Siiri: „See on üks tänuväärt asi. Pange kirja, et perenaised, jätke sahver alles.”

Kadunud Jordani kaldal

Siiri räägib, et on hakanud uurima talu ajalugu. „Siis, kui oli veel Oru vald, tutvusin vallavanem Arno Kelnikuga. Ta rääkis, et siit olevat läbi läinud Jordani jõgi. Kui me tulime siia ja küsiti, kas jätate talule vana nime Rukismäe, siis ütlesime, et loomulikult. Oleks seda teadnud, oleks talu nimeks Tel Aviv pannud. Seda küla oli olnud kolm-neli maja. Rootsi küla. Nüüd seda enam ei kasutata.” Mihkel: „Igal pool on Soolu.”

Selgub, et Siiri armastab teha marjašnapse. „Meil on oma põldmarjaplats, millest teeme oma põldmarjašnapsi. Panen 80kraadise viina ja suhkru põldmarjade peale ja lasen seista mitu kuud. Kuna tast tuleb mahla palju välja, siis lõpuks on selline alla 30 kraadi naiste jõulujook. Sildid teen ise, pudelid korjan kokku igasugused erilised,” räägib ta.

Mihkel: „Viinameister.”

Siiri: „Palju tänapäeval seda moosi süüakse. Midagi peab ju sügisel tegema. Oma seenemets on. Väike kuusik, mille vana peremees istutas aasta enne, kui me tulime, on nüüd suureks kasvanud, 20aastane. Viis aastat tagasi avastasin, et seal võta või vikatiga kuuseriisikaid. Nii et nüüd ei ole meil seente pärast vaja metsa minna. Jänes elab seal tukas ja riisikad kasvavad.”

Poliitikast kaugel

Mida arvab pikalt Eesti riigi juhtimise lähedal olnud abielupaar Eesti riigi seisust 2017 suvel?

„Mina võin ausalt öelda seda, et see on parem, kui me tol ajal lootsime või kartsime. Kui oleks aastal 1992–93 ennustanud, milline on meie elu praegu, siis me keegi ei oleks seda prognoosinud. Me arvasime, et protsess on tunduvalt pikem ja vaevalisem,” räägib Mihkel. Ainult haldusreform oleks tulnud tema arvates ära teha vägisi. „Valitsus oleks pidanud otsustama, et üks maakond on üks territoriaalne üksus, Tallinn oleks ehk eraldi võinud olla. Oleks ära jäänud see lõpmata nääklemine ja süüdistamine.” 

Siiri on mehega nõus: „Nüüd on aastaga asi läinud kiiresti käima ja lõpusirgel, ainult kohtuasjad on veel jäänud. Aga enne heietati ja heietati, otsuseid ei langetatud. Ma mäletan, kui ma veel riigikogus olin, oli siseministeeriumis nõunik, kes käis, kaustade pamp kaenlas, värvilised kaardid, ja muudkui rääkis, kuidas peaks piire tõmbama. Põhiseaduskomisjonis pakkusime talle, et teeks selle piiri hoopis teistmoodi? Ta võttis mapist teise kaardi ja ütles, palun, siin on just nii.”

Siirit häirib suhtumine poliitikutesse: „Kui kasutame oma valitsust, aga ka kohalikke poliitikuid süljetopsina, siis mis arvamus on järeltuleval põlvkonnal sellest riigist?”

Mihkel: „Üks kord poliitik, elu lõpuni poliitik. Ise olete selle tee valinud. Mina pole kunagi olnud poliitik, jään elu lõpuni mittepoliitikuks, ega pea sugugi vaatama poliitikuid leebete silmadega.”

Siiri: „Aga miks me peame ainult halba rääkima? Ja seda halba me räägime oma riigi kohta selle sajanda aastapäeva künnisel.”

Ta kinnitab, et ei kahetse poliitikast lahkumist nüüd, kus Keskerakonna uus esimees Jüri Ratas on peaminister.  „Üldse ei kripelda. Kui ma erakonnas olin, siis oli seal meiesuguseid, kes tahtsid muutusi, ikka palju. Ma olen korra kandideerinud erakonna esimeheks mitte sellepärast, et saada esimeheks, vaid et saada sõna kongressi alguses. Muidu saab sõna kongressi lõpus, kui kedagi enam saalis pole. Sain oma ütlemise ära öelda. Selliseid nagu mina oli ikka sadu. Mõni väsis, läks enne ära. Mina olin üks viimastest, sest kaua sa ikka tuuleveskitega võitled. Iga asi tuleb ükskord lõpetada. Kui ma poliitikas olin, ei saanud lastega nii palju tegeleda, kui ma pidasin õigeks, samuti lastelastega. On ju pere, on inimesed, keda kalliks pead, on sõbrad, kelle juurde oleme leidnud jälle tee.”

Vanaisa metsas, isa ja vanaema Siberis 

Mihkel Oviiri isa Madis Oviir oli legendaarne kooli- ja kirikuõpetaja, aastatel 1959–1994 Viru-Jaakobi koguduse õpetaja. Kui ta 1999 suri, jäi temast maha tohutu kogu memuaare, kogutud folkloori ja muud väärtuslikku vaimuvara. Osa kollektsioonist läks Eesti kirjandusmuuseumi, osa aga Läänemaa keskraamatukogule. Suurest perest pärit mees õppis 1923–29 Haapsalu õpetajate seminaris ja töötas õpetajana, kuni ta 1944. aastal Siberisse küüditati. „Õpetajate seminaris oli õppimine tasuta, aga oli üks tingimus – pidid minema maale õpetajaks. Nii lahendati maaõpetajate nappuse probleemi,” räägib Mihkel Oviir.  „Kui isa Siberisse viidi, oli ta Märjamaa kooli juhataja. Ema jäi kolme lapsega. Ma olin kaheaastane. Mäletan aegu, kui algasid meie rännuteed. Ema oli ju kodutu. Tuli linna, leidis sugulase juures toa, kuhu sai minna. 

Mina olin vanaisa juures, ma mäletan, Lauknas talus. Mis mul on väga hästi meeles, on see, kuidas tuldi vanaema ja vanaisa ära viima, küüditama. Vanaisa oli hoiatatud, tema oli metsas. Vanaema oli kodus, sest mõeldi, et vaevalt teda äraviimine ähvardab. Mehed tulid öösel. Siiamaani ei tea, miks mind ja õde kaasa ei võetud. Paljudel juhtudel ju võeti lapsed kaasa. Aga kogu see traagika – kiirpakkimine ja… on asjad, mis meelde jäävad.

Siis toodi mind õega Piirsallu, kus elas meie tädi, kes oli Piirsalu kooli juhataja. Vahetevahel olin isa venna juures maal. Mõne aja pärast sai ema kuidagi jalad alla, nii et sai meid enda juurde võtta. Tallinnas oli tal üks tuba ja pime akendeta kamorka.”

Mihkli vanaisa oli põline läänlane: „Lauknal oli tal oma talu ja talu otsas oli tal pood. Mäletan, kuidas ta käis kaupa toomas, aga kas Haapsalust või mujalt – seda ma enam ei mäleta. 

Sovhoosi ajal pandi majja elama sovhoosis käinud vabakäiguvangid. Vanaisa hoidis ennast metsas, teda ei viidudki ära. Meie, sugulased muidugi teadsime, vanaema rääkis, et vaat et sa kellelegi ei hinga. Olin korra Tallinnas, kui tänaval tuli üks võõras mees ligi ja küsis poolsosinal, kuule, kuidas vanaisaga lood on. Mul on siiamaani meeles see külmavärin, mis üle käis. Tormasin koju. Tuli välja, et see oli üks meie sugulane, keda mina ei tundnud. Lõpuks tuli vanaema Siberist tagasi.”