Ene Pajula: nagu kana takus…

Ene Pajula.

Kas ajakirjaniku amet pole üks vahva amet? Sündmustega kursis olemine ja nende mõtestamine, mida tuhanded inimesed teevad  hobi korras, ongi tema töö. Eriti tore on, et ajakirjaniku tööst jääb maha jälg, mitte nagu Krõõda tööst, kes rabeles varahommikust hilisõhtuni, aga tööhunnikut nurgas polnud ikka ette näidata. 

Nüüd aga, otsides välja vanu kirjutisi, tahaks ajakirjanik küsida: mida on teinud Eesti riik viimased kakskümmend aastat? Siblinud paigal nagu kana takus?

Muidugi oleks ülekohtune öelda, et Eesti vabariik pole üldse edasi arenenud. On küll ja tegelikult mõõtmatult, aga on üks valdkond, mis pole edenenud ega mädanenud. Miks ajakirjanik niimoodi arvab? Sest kahekümne aasta tagused ajalehed seda kinnitavad, ja eriti üks konkreetne intervjuu, mis on ilmunud 11. septembril 1998 Postimehes ja kus Ene Pajula on küsitlenud tollast Rapla maavanemat Kalle Talvistet.

Haldusreform oli juba siis kuum teema. Maavalitsuste ja maavanemate vajalikkuse üle arutleti ka Päevalehes. Nii näiteks arvas politoloog Rein Toomla, et kui maavanemate seisundis midagi muuta, siis ainult nõnda, et maavanema paneksid paika omavalitsused.

„Ei näe mõtet, et teha maavanem veelgi suuremaks valitsuse käepikenduseks,” lisab Toomla. „Siis oleksid nad täielikud sõltlased ja see suurendaks ebastabiilsust veelgi. Kui valitsus ja erakonnad hakkavad maavanema võimu oma suva järgi sättima, siis vähendab see ka omavalitsuste rolli.” Toomla ennustas õigesti – nii läkski.

Vastupidi temale on arvanud Res Publica tollane peasekretär Tõnis Kons: „Omavoliliselt vürste mängivate või sulitsevate maavanemate korralekutsumiseks pole vähemasti KMÜ valitsus (kas keegi mäletab veel, mis peitus tolle lühendi taha? Koonderakond ja Maarahva ühendus, peaminister Mart Siimann) ühtegi liigutust teinud. Siinkohal küsiksin, kas kellelgi tuleb ette mõni väga skandaalne sulitsemis- või korruptsioonijuhtum maavanematega seoses? Kui arvestada, et maavanemad on olnud ametis kakskümmend kaheksa aastat ja neid on olnud kümneid, siis küllap on selle aja jooksul üht-teist juhtunud, aga ei mäleta, et mõni süüasi oleks lõppenud kohtuga ning jäänud inimeste mällu kui midagi põlastusväärset. Küll aga mäletavad inimesed tänini, et just Pärnu maavanem Toomas Kivimäe oli see, kes Pärnule uue haigla välja võitles. Seda meenutades hääletavad inimesed tänini Kivimäe poolt.

Aga Tõnis Kons jätkab: „Tegelikult peaksid arutlused keskenduma pigem sellele, kuidas maavalitsusi järk-järgult koomale tõmmata. Kaob ju pärast reformiprotsessi lõpuleviimist ning omavalitsuste eeldatavat ühinemist maavalitsuste järele vajadus. Muudes küsimustes dubleerib maavalitsus juba praegu nii omavalitsusi kui ka keskvalitsust ning seega segab tööd ja suurendab põhjendamatult riigivalitsemise kulutusi.”

Kalle Talviste ütles selle kohta, et ka suurriikide presidendid ei suuda alati olla kristalselt puhtad, aga sellepärast ei minda veel institutsioonide kallale.

Võttis aega, mis võttis, aga ka Tõnis Konsi ennustus on (peaaegu) täide läinud. Sest kui ikka järjekindlalt taguda trummi, et keegi on üks muidusööja ja raharaiskaja, siis kes see ikka viitsib asjasse süvenema hakata, ikka meeldib uskuda. Üks mis kindel, maavanemad on keskvalitsusele alati närvidele käinud, ja mitte pättuste pärast, vaid just sellepärast, et nad on teinud oma tööd, ja on teinud seda vastavalt võimalustele, parimal moel.

Alles hiljuti andis praegune Lääne maavanem Neeme Suur maakonna teenetemärgi kunagisele maavanemale Hannes Danilovile selle eest, et viimane aitas luua Haapsallu TLÜ kolledži. Pole kahtlustki, et ka teiste piirkondlike kolledžite sündimise taga, nende, mis asuvad Pärnus, Rakveres, Narvas, Kohtla-Järvel ja Kuressaares, oli maavalitsuste-maavanemate tugev toetus. Ega sedagi enam eriti mäletata, aga Haapsalu neuroloogilise rehabilitatsioonikeskuse algatas esimene Lääne maavanem Andres Lipstok. Temata poleks ka selles vallas ilmselt suurt midagi toimunud. Tõsi, kõik suuremad asjad maakondades on juhtunud eelmisel sajandil, sest pärast 2003. aasta riigikogu valimisi, kus kõik kandideerinud maavanemad kogusid hiiglasliku häälesaagi, ilma et oleksid pidanud sellesse oluliselt raha panustama, sai valitsuse mõõt täis.

Kui maavanemad olid seni võtnud osa valitsuse istungitest, saanud seal ka sõna ning olnud valitsemisele lähedal, siis pärast seda allutati maavalitsused ühele siseministeeriumi osakonnale ning võeti ära ka maakondlike investeeringute raha, millega oli võimalik piirkonna arengut veidigi suunata. Muidugi polnud need summad teab mis suured. Nii näiteks oli 1997. aastal Lääne maakonna käsutuses ligi 6 miljonit krooni ja 1999. aastal juba 16 miljonit krooni. Aga selle rahaga õnnestus nii mõndagi teha näiteks koolide, hooldekodude ja vallamajade remontimisel, võimlate renoveerimisel, sotsiaalkorterite sisustamisel jpm. Asjakorraldus käis nii, et omavalitsusjuhid leppisid koos maavanemaga üsna rahumeeles kokku investeeringuid vajavate objektide järjekorra, sest see raha oli kindlasti lubatud ja omavalitsus teadis, et ta selle saab, olgu tänavu, tuleval või ületuleval aastal. Selge see, et erakondadele, eriti valitsuserakondadele, ei meeldinud, et maakondade elu korraldavad sõltumatud maavanemad. Tollase seaduse järgi võis maavanem olla erakonna lihtliige, kuid ei tohtinud kuuluda juhtorganitesse. 

„Peame õigeks,” kinnitas ka Kalle Talviste, „kui maavanem oma erakondliku kuuluvuse ametisoleku ajaks peatab.”

See seisukoht tundus mõistuspärane, aga mitte riigikogu ja valitsuse meelest. Maavanemaile heideti ette, et nad ei taha olla poliitikud.

Kalle Talviste: „Maavanem lähtub oma tegevuses seadusest ja ei peaks olema erakondade poolt mõjutatav. Oleme seisukohal, et ametnikkond peab olema stabiilne. Meilgi juhtub, et valitsus kukub mitu korda aastas. Kas siis vahetuvad ka kõik maavanemad? … Küsimus pole üksikisiku soovis tooli hoida. Praegu on maavanemad koos Eesti Vabariigi presidendiga kujunenud stabiilsuse garantiiks.” Tollane Lääne maavanem Hannes Danilov sõnastas selle nii: igale jõule peab olema vastukaal, sest muidu läheb asi upakile. Tollal olid valitsuse vastas maavanemad, kes hoidsid regionaalse arengu enam-vähem reel. Maavanemailt võeti see võimalus ja igaüks võib näha, mida see kaasa tõi.

Aga keda huvitab mõistuspärasus või stabiilsuse garantii, kui küsimus on võimus? Seadust muudeti, maavanemad parteistati ning nende ülesandeid hakati järjekindlalt vähendama.

Juba tollal küsiti, kas maavalitsuste ülesanded võiks üle anda omavalitsusliitudele.

„Kahtlemata võiks,” vastas Kalle Talviste, „kui võetaks vastu vastav poliitiline otsus. Praegu on omavalitsuste liit vabatahtlik ühendus, kellele ei saa delegeerida riiklike funktsioonide täitmist. Omavalitsuste liit praegusel kujul on linnapeade ja vallavanemate ühendus. Ei saa nõuda, et nad leiaksid alati ja igas olukorras konsensuse, eriti kui on tegemist raha jagamisega. Igaüks vastutab oma valijate ees ning igaüks on oma valla eest väljas. Samuti ei saa neile anda järelevalvefunktsioone iseenda üle. Aga kui seadusandja leiab selle kuidagi võimaliku olevat, siis miks mitte?” 

Nojah, praegu olemegi sealmaal, et miks mitte. MTÜdena tegutsevad omavalitsusliidud peavad hakkama täitma riiklikke ülesandeid. Kuidas see peaks toimima, seda ei tea praegu ilmselt ka seadusandja. Üks mis kindel, riigihalduse minister Mihhail Korb tahab maavanemaist ja maavalitsustest võimalikult kiiresti lahti saada. Võiks ju arvata, et kui üht asja on nii kaua aetud, siis on see ka põhjalikult läbi mõeldud. Aga ei ole. Davai, davai, potom posmotrim (Anna minna, eks pärast paista!), nagu öeldi eelmise riigikorra ajal. 

Kas kana pääseb lõpuks takutuustist lahti? Eks paista, aga usku sellesse eriti ei ole.

Ene Pajula,
ajakirjanik