Seljakotiga Austraalias. Kelli Seiton: pärisaustraallased

Kelli Seiton. Foto: erakogu

Osa 10

26. jaanuaril tähistab Austraalia riigi sünnipäeva. Lehvivad lõunaristiga lipud, peetakse kontserte ja piknikke. Soojal suvepäeval kogunetakse peredega basseini äärde või küpsetatakse pargigrillil vorste ja burgereid.

Mandri põlisrahvas nimetab Austraalia päeva aga teisiti: invasiooni- või leinapäevaks. Aborigeenid on elanud Austraalias juba enam kui 40 000 aastat. Austraalia riigikohtus tunnistati aga alles eelmise sajandi 90ndate alguses maa omandiküsimusi käsitledes, et inimesed on siin elanud ka enne eurooplaste asustust. Pole siis imestada, et põlisrahval on seljataga rasked sajandid ning raske ka tänapäeva oludega leppida.

Minu esimesed kokkupuuted aborigeenidega olid muuseumides ja kunstigaleriides. Galeriides sain tuttavaks põlisrahva modernse kunsti ehk täpimaalingutega. Suuremais muuseumides koorus aga pilt mitmesaja hõimu kooselust loodusega, kultuurist ja ebaõiglusest, millega on tulnud silmitsi seista ajast, mil eurooplased oma tee Austraaliasse leidsid. See juhtus 18. sajandi lõpus. Uute asukatega tulid uued ja tundmatud haigused, nagu leetrid ja tuulerõuged, mis suurele osale põliselanikest saatuslikuks said. Tulid ka tubakas ja alkohol, millega liialdamise küüsi aborigeenid kergelt langevad. Tuli arusaamine, et oma senistele elukohtadele lopsakamail rannikualadel neil enam asja pole. Need piirkonnad hõivasid uusasukad. Aborigeenid taandusid kõrbealadele või pandi elama konkreetselt neile mõeldud asulaisse Euroopa külade külje all.

Senistest elukohtadest ilma jäämine tähendas, et toidu ja vee hankimine läks üha raskemaks. Eurooplaste juures töötamine tõi kaasa diskrimineerimise, mis oli kohati nii jõhker, et aborigeene kütiti kui metsloomi. Koos toidupuuduse, haiguste ja tapmistega vähenes aborigeenide arv 20. sajandi alguseks niivõrd, et arvati, et nad surevad üldse välja. Sellele aitas kaasa ka tollal Austraalias kehtiv nn valge poliitika, mis loetles, kes kõik siia tulla ei või (teiste seas olid nimetatud ka idioodid). Selle raames aga võttis riik 60 aasta jooksul aborigeenidelt ära umbes 100 000 last, kes pandi valgetesse peredesse või lastekodudesse.

Lood muuseumides jutustasid, et ametnikud võisid ilma igasuguse ettehoiatuse, selgituse või uurimiseta minna peresse ja lihtsalt laps ära võtta.
Uue kodu tingimused, eriti lastekodus, olid tihtipeale kohutavad. Bioloogilistel vanematel polnud ka võimalust lapsele järele minna, sest infot lapse tulevase kodu ja pere kohta neile ei antud. Nii oli peredel tohutu raske ka hiljem taas kokku saada. Kui üksteist ka üles leiti, tundsid paljud oma kodust ära võetud lapsed, et ei kuulu kogukonda – et olla aborigeeni kogukonna osa, tuleb selles üles kasvada ja järk-järgult suulised õpetused ning lood vastu võtta. Paljud neist lastest tunnevad end juurteta – nad pole ei osa eurooplaste loodud Austraaliast, kuhu nad vägivaldselt toodi, ega ka mitte aborigeenide omast. Praegu kutsutakse seda põlvkonda varastatud põlvkonnaks.

Aborigeenide ajaloo võiks võtta kokku meemiga, mis internetis seoses põgenikekriisiga ringleb. See on pilt aborigeeni mehest, kes küsib: „Teil on probleem paadiinimestega?” Ja vastab ise: „Meil ka.”

Muuseumidest ja galeriidest välja astudes näeb aborigeenide kohalolekut peamiselt kohanimedes. Näiteks Wagga Wagga (palju vareseid) või Boonoo Boonoo (hea kivi). Tänavapildis märkab põlisrahvast rohkem põhja Austraalias ja kõrbelinnades.

Põlisrahva endaga on mul kahesugused kogemused. Lääne-Austraalia linnakeses Broome’is, kus on imeilusad türkiissinised veed, valged liivarannad ja palmid, aga parkides istuvad puude all kodutu välimusega põliselanikud, kes alkoholipudeleid tühjendavad ja valjult jauravad. Reisiteatmik hoiatab, et pimedas ei tasu Broome’is üksinda tänavatel ringi konnata.

Päikeseloojangul jalutades nägime lagunenud verandaga maja, mille olid hõivanud kolm magavat aborigeeni, justkui oleksid nad poole peo pealt magama jäänud. Kaks meest ja üks naine, veinipudel tugevasti kaisus. Teine kokkupuude oli veinitehases, kus üks ülemus oli abo, nagu mu töökaaslane ta kohta ettevaatlikult ütles. Järgmisel aastal samas kohas töötades oli see aborigeenist ülemus pandud uut meeskonda juhtima. „Kas tead, miks?” küsis mu ülemus. „Sest uuel tiimil oli vaja juhti, kes töö hästi teeks ja hakkama saaks.”

Aborigeenidesse suhtutakse Austraalias ettevaatlikult ning minu kogemus näitab, et pahatihti vastavad stereotüübid tõele. Ei tasu aga unustada, mis on nende sotsiaalsete probleemide ja raskuste tekkepõhjused.