REPORTAAŽ PARIISIST: Prantslaste huulil kõlav küsimus „Miks?” jääb igavesti vastuseta

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Möödunud reede sündmused ei olnud sõja kuulutamine prantslastele. See oli sõja kuulutamine vabadust ihkavaile islamiusulistele, kellega pole põliselanikel mitte mingisugusel tasandil konflikte.

Kirjanik Zofja Nalkowska kirjutab romaani „Piir” eessõnas: „Roimareis näen neid, kes on võtnud oma õlgadele maailma kurjuse, sest selle möödapääsematu üldsumma tuleb nagunii inimeste vahel ära jagada. Nii paljud neist ei tea üldse, mispärast nad oma roima toime on pannud.”

Kolmteist ja reede

13. kuupäeva, mis kattub reedega, peetakse sageli õnnetusi külvavaks. Nädalatagused sündmused Pariisis on justkui selle tõestuseks, kinnitades Nalkowska sõnu. Ilmselt ei leia maailm kunagi vastuseid, miks terroristid oma roimasid korda saadavad. Lihtne pariislane, olgu ta etniline või sisserännanu, küsib lihtsalt: „Pourquoi?” („Miks?” – pr k).

France Paris Attacks

Budistidest mungad palvetavad Pariisis Bataclani kontserdimaja juures hukunute mälestuseks. SCANPIX

Prantsusmaa sotsialistlik ühiskond ja riik on avanud tervele maailmale oma piirid. Saabuvad jõulud on minul Pariisis neljandad. See riik on andnud mulle usku, lootust ja armastust. Sõna otseses mõttes on vabadus, võrdsus, vendlus päästnud mu elu ja tervise, garanteerinud inimõigused. Sisserännanuna pole ma kunagi tajunud võõraviha, vägivalda, põlglikke ega üleolevaid pilke või suhtumist. Otse vastupidi – iga prantslane, olenemata rahvusest, rassist või soost naeratab soojalt, pakkudes oma abikätt, kui seda vajad, õpetades, et armastust jagades on maailm meile kõigile parem paik elamiseks.

Hoolimist ja sallivust kinkiv riik ja kogukond on läbi aastakümnete võtnud vastu igaühe, kes soovib elada vabas maailmas. Pariisi tänavad on rahvustest kirjud. Selles linnas pole ühtki piirkonda, mida keegi võiks nimetada valgete, kollaste, mustade või teiste linnaosaks. Vastupidi näiteks Londonile, Berliinile, Stockholmile, kus on rassism igapäevane nähtus. Seda Pariisis ei eksisteeri. Puuduvad ka kurikuulsad getod. 

Pariis, mida tunneb enamik maailmast kui moe-, klassitsismija turismimekat, koosneb keskusest 2,2 miljoni elanikuga, kuid Grand Paris’ga (Suure Pariisiga – pr k) elab Pariisis ning selle väiksemais ja suuremais äärelinnades ühtekokku 6,5 miljonit inimest. Pariisi linna, mida juhivad viimased 17 aastat sotsialistid, võib julgelt nimetada integratsiooni lipulaevaks terves maailmas. Riik, linn, võimud, lihtsad inimesed teevad iga päev kõik
selleks, et vältida inimväärikust alandavat vihkamist. Ometi ründasid kurjategijad Pariisi tänavu juba teist korda.

Kui Charlie Hebdo kriisi jaanuaris võis siduda juutide ja islamiusuliste vahelise ning paremäärmuslaste meelevaldsete väljaütlemistega, mis ületasid hea tava piirid, siis 13. novembri sündmustel pole mingeid poliitilisi tagamaid. Pariis võeti sihtmärgiks lihtsalt seetõttu, et õhutada pingeid põlisrahva ja sisserännanute vahel. Möödunud reede sündmused ei olnud sõja kuulutamine prantslastele. See oli sõja kuulutamine vabadust ihkavaile islamiusulistele, kellega pole põliselanikel mitte mingisugusel tasandil konflikte.

Mõlemad Pariisi tänavused terrorirünnakud toimusid islamiusulistele kõige olulisemal päeval – reedel. See on parim tõestus, et ründajail ja rünnaku korraldajail pole teadmisi islamist kui ühest rahumeelsemast religioonist maailmas. Õige ja pühendunud muslim osaleb reedeti suurel palvusel, mitte ei vägivallatse, röövi ega soorita mõrvu. Tegelikult ei tee seda ükski muslim, sest „püha sõja” mõiste ei kätke endas mitte füüsilist ega vaimset vägivalda, vaid võitlust iseendaga, oma sisemise minaga.

Seekordsete rünnakute alla sattusid väga süstemaatiliselt valitud ja strateegilised kohad ning piirkonnad. Pariis on jaotatud 20 linnaosaks. Põhimõtteliselt jaguneb Pariis kolmeks: südalinn, kesklinn ja perifeeria, millele järgnevad juba imearmsad väikesed iidsed äärelinnad, kust edasi algavad suuremad, lummavad Grand Paris’ linnad. Märkimisväärne on tõik, et suurem osa kuritegusid sooritati Pariisi kesklinna 10. ja 11. linnaosas, kus elab etniliselt väga kirju rahvastik. Tegemist on lihtsate, klassikaliste keskklassi elupiirkondadega, kus on küll vaatamisväärsusi, ent pole tegemist südalinna ehk Itaalia kvartali või kesklinna nende osadega, kuhu jäävad näiteks maailmakuulus Opéra ja Champs Élysées.

Noored islamiusulised

Vägivallatsejate piiramisrõngasse olid valitud hoopis linnaruumi asualad, mis suurel määral koosnevad noortest islamiusulistest ja nende kogunemispaikadest, mis tõestab, et nendel ja eelmistel terrorirünnakutel ei ole seost islamiga. Teine, neljas, viies ja kuues rünnak olid vaid mõneminutiliste vahedega, läbides trajektoori Place de la République (Vabariigi väljak – pr k), Oberkampf (eelmise vahetus läheduses asuv metroo ja väljak), Bastille’ peamisi tänavaid ja bulvareid. Samas piirkonnas oli ka rängim ja ohvriterohkeim, 89 inimelu nõudnud massimõrv Le Bataclani kontserdihallis kell 00.20.

Kõik teised tulistamised kohvikuis, enesetaputerroristide suitsiidiaktid leidsid aset ajavahemikul kell 21.20–21.53. Tegemist oli sihipärase, süütute inimeste ohverdamisega, vaigistamaks islamiusuliste vabadusjanu. Selle aasta sündmused, mida korraldasid lihtlabased kurjategijad ja mõrtsukad üle maailma, peavad panema liitlasväed, Euroopa Liidu liikmesriigid tegutsema ka sõjaliselt, mitte ainult verbaalselt, usuvad nii poliitikud kui ka lihtsad inimesed tänaval. Terroristide ja ulmelise Islamiriigi hävitamine peab olema vaba maailma kohustus number üks, tagamaks kõigile ja igaühele vabadus ja võrdsed õigused terves maailmas. „Vabadus, võrdsus, vendlus ei saa enam iseloomustada üksnes Prantsusmaad, selle ideoloogiaga peab liituma terve Euroopa ja maailm,” ütles mulle üks Stade de France´i (jalgpallistaadion) juures laupäeval olnud araablane.

Käisin 14. novembril kõigis kaheksas rünnakupiirkonnas. Linnas valitses vaikus ja rahu. Siin-seal viisid üksikud inimesed kuriteopaikadesse lilli, süütasid küünlaid. Enesestmõistetavalt oli kõikjal tavapärasest enam politsejõude, kuid see on normaalne nähtus iga kriisi korral. Prantslane on sellega harjunud, sest streigid ja meeleavaldused on igapäevane nähtus, mille puhul sulgevad lähedalasuvad pisipoed oma uksed, kaitsmaks kliente, säästmaks iseendid ja oma vara.

Laupäeval ja pühapäeval olidki kriisikolletes väiksemad kauplused kinni. Politseinikud ja ajakirjanikud piirasid hooneid, mille juures olid rünnakud olnud. Eemalt võis näha purustatud kohvikuaknaid, elamute purunenud klaase, ent väljaspool politseitõkkeid jätkus tavapärane elu. Pariis elas ja naeratas, tehes seda tänaseni. Parkides tegelesid isad-emad oma lastega. Tänavail liikusid igas vanuses inimesed, mingit valgete-mustadearaablaste eraldumisefekti ei eksisteerinud. Tõsi, tunnid, mil mööda Pariisi kesk- ja südalinna piirkondi liikusin, on siestast hoolimata üldjuhul turistidest tulvil.

FRANCE-ATTACKS-SECURITY-EIFFEL-TOWER

Sõdurid Eiffeli torni juures. SCANPIX

Arvestada tuleb asjaoluga, et oli nädalavahetus, mil tavatsevad prantslased pärast lõunasööki pidada siestat, mida pole võimalik üldjuhul teha argipäevil. Käiakse perekondlikel koosviibimistel või veedetakse ülipikk päev brantšidel koos sõprade ja lähedastega. Seetõttu olid metrood ja tänavad argipäevadega võrreldes mõnevõrra vaiksemad.

Hotellide vastuvõttudes teenindajatega suheldes selgus, et juhtkonnalt oli soovitus hotellist mitte väljuda, paljud turistid otsustasid aga oma plaanitud puhkuse enneaegu lõpetada. Selle tagajärgi võis märgata juba paari päeva möödudes, mil rongijaamad olid inimtühjad. Samal ajal olid kõik toidukauplused ja supermarketid lahti. Kinni olid näiteks mõned tehnikapoed kriisikolletes. Nende järele pole aga inimesel otsest vajadust just sel päeval ja hetkel, mõtles ilmselt igaüks, austades 129 hukkunut, olles toeks nende lähedastele ja 352 haiglasse toimetatule. Inimene võib uue pesumasina või televiisori osta ka esmaspäeval, kuigi mõnes suuremas keskuses oli rakendatud turvameetmeid.

Näiteks ühes tehnikakauba suurpoes olid suletud kõik uksed ja aknad metallkardinatega, seetõttu pääses sisse vaid peauksest, ent kauplus oli avatud. Ka juuksurisse saab minna homme, ülehomme, kolmapäeval – üldiselt käis igal pool täiesti tavaline elu, kui välja arvata asutused, mille lähedal toimusid kuriteod. Pariisi teistes linnaosades jätkus tavapärane elurütm. Kõige pealetükkivamalt, lausa ebaviisakalt käitusid mitme riigi meediakanalite ja väljaannete esindajad. Hämmastav oli kuulda kahe BBC ajakirjaniku arutelu selle üle, et prantslased on terrorirünnakuist hoolimata rahulikud. Tõesti, inimesed naeratasid kõikjal, tundes ennast turvaliselt, uskudes oma riiki, jagades solidaarsust hukkunute lähedastega, inimestega, kelle omaksed, sõbrad viibivad haiglas.

Terroristide loodetud šokiseisundit ei suudetud prantslastes tekitada. Ma pole näinud kusagil meeleheitepisaraid, hirmu, ärevust, paanikat. Aafrikast pärit 29aastane Hermann lausus mulle Charonne’i tänaval, mis oli üks rünnakupaiku ning kuhu mõnikümmend inimest asetas küünlaid ja lilli: „Kogu minu perekond, mina ise, me oleme muslimid, aga me pole kretiinid nagu terroristid. Ma ei näe probleeme eri religioonide vahel. Mul on palju juutidest ja kristlastest sõpru. Mina olen sündinud siin, minu vanemad on sisserännanud ja mitte millegagi pole võimalik õigustada terrorismi. Ma soovin, et minu lapsed kasvaksid üles solidaarsel Prantsusmaal, sest see on meie kõigi ajalugu siin riigis.”

Prantslane Benjamin (36), kellega vestlesin Boulevard Voltaire´il, kus toimus kuues rünnak, sõnas: „Ma ei süüdista oma riiki ega valitsust. See oleks ebaõiglane, sest Prantsusmaa on alati olnud inimsõbralik ühiskond, kus austatakse inimõigusi. Ma mõistan kõiki neid islamiusulisi, kes on siia kolinud, sest nende kodumaal ei eksisteeri mingeid õigusi. Tahan loota, et maailm suudab nüüd varasemast rohkem ühineda sõjas terrorismi ja äärmusluse vastu.”

Eelviimane rünnak toimus Le Bataclani kontserdihalli juures, kus esines rokkbänd Eagles of Death Metal. Seal oli hukkunute arv suurim.

Pühapäeval valitses linnas endiselt rahulik meeleolu, kuid Le Bataclani lähedal oli inimesi, kes kaotasid reedel endale kalli ligimese. Üks neist on 72aastane prantslanna Gaetanne. Ta kinnitas, et oli hetk tagasi süüdanud küünla. Tema poja parimaid mustanahalisi sõpru hukkus just selles paigas.

Naine tänas jumalat, et kurjuse jõududest hoolimata elatakse edasi. „Me elame lihtsalt edasi, kuigi see ei pruugi olla kerge, aga meie elu jätkub. Meie põhimõtted ja väärtushinnangud jäävad samaks. Ükski terrorist ei suuda meid murda ega meie piire sulgeda. Prantsusmaa oli, on ja jääb vabaks maailmaks!”

Töönädal algas tavapäraselt. Jõudsin suhelda nädala esimese päeva hommikupoolikul nii kohalike kui ka turistidega. Tegin seda kõikjal: metroos, bussides, poodides, tänavail. Kohalikel polnud mingit hirmu. Sakslastest turistid olid samuti väga avatud, kuid inglise keelt kõnelevad turistid erakordselt ebalevad, kui neid üldse õnnestus veel kusagilt leida.

Haiglate seis on tõsisem, sest raviasutuste ülekoormatus mõnes linnaosas on märgatav. Seetõttu saadetakse kiirabiga paljud inimesed äärelinnade haiglaisse, kui inimese elu pole minutite ja tundide küsimus. Igast hospitalist kinnitati mulle aga, et arstid ja õed on valmis tegema ületunde, aitamaks inimesi.

Esmaspäeva keskpäeval oli Prantsusmaal minutiline leinaseisak. Justkui intervjueeritute sõnade kinnituseks kogunesid minu kodumaja sisehoovile majaelanikud, olenemata oma rahvusest, rassist, religioonist. Ühtsustunne liitis veel enam paljurahvuselise riigi ja selle elanikud. Üks minu majas elavaid islamiusulisi kinnitas mulle, et vabadus on midagi, mida pole võimalik võtta kelleltki sõjaga. Tema, Tariki sõnul on just seetõttu Islamiriik ja teised äärmuslaste esindajad oma sõja alati kaotanud ja jäävad igavesti kaotama, sest nad ei mõista vabaduse olemust.

„Terroristid on lihtsalt kurjuse orjad,” sõnas Tarik (35).

France Paris Attacks

Lilled Bataclani kontserdimaja juures. SCANPIX

Koduhoovist oli mul võimalik jälgida ka tänaval toimuvat. Eranditult kõik inimesed peatusid tänavail, kui kell sai 12. Autod, ühissõidukid seiskusid. Minu maja kõrvale ehitatakse uut maja, uut bussipeatust, kuid koppade ja masinate müra vaikis juba paar minutit enne leinaminuteid. Katoliku kiriku kellad, mis tavaliselt löövad täistunnil kaksteist korda, vaikisid samuti. Elan majas, kus enamik elanikest on muslimid.

Üks hiljuti Aafrika kriisikoldest pääsenu, kes on siin leidnud ajutise varjupaiga, kinnitas: „Olen vapustatud, kuid mind ei üllatanud terroriaktid. Tean, et neil, kes reedeõhtused sündmused korraldas, pole seost islamiga. Olen leinas koos nendega, kelle lähedased hukkusid mõrtsukate käe läbi, kes islamit ära kasutades kuritegusid sooritavad.”

Peale minu elab selles linnale kuuluvas majas ka prantslasi, poolakaid, rumeenlasi, ukrainlasi, venelasi, araablasi, Musta Mandri asukaid jt rahvusi, kuid ma ei taju, et minu kodus või linnas oleks midagi muutunud. Naeratades võetakse mind vastu, kui astun araablaste kauplusse, külastan Pariisi Suurt mošeed, kuigi leinaminutitele järgnenud pooltunnil lahistasin esimest korda nende päevade jooksul nutta. Ilmselt tegid seda paljud, kuid mitte vihast kellegi või millegi vastu, vaid tänutundest igaühe ja kõigi suhtes, kes Prantsusmaal elavad, olles veendunud, et ellusuhtumine kõik ühe ja üks kõigi eest on ainuõige.

Mustal reedel, 13. novembril, suure palvuse päeval sooritatud kuriteod ei saavutanud oma eesmärki. Prantsusmaa tänavad ja vaateaknad võtavad üha enam kristlike suurpühade, jõulude ilmet. Ükski muslim ei pane seda pahaks, sest nad on tulnud siia oma vabal tahtel, aktsepteerides kohalikke kombeid ja kultuuri, muu hulgas kristlikke pühi – nagu kristlased austavad ramadaani. Igapäevane elu tahab elamist. Pariislased elavad, õpivad, töötavad, palvetavad igaüks oma pühakojas, usaldades oma riiki ja valitsust, kes on taas toonud peamistesse turismipiirkondadesse sõjaväepolitseinikud, et igal külla saabuval välismaalasel oleks hinges ja südames samasugune turvatunne, mida kogeb kohalik.

Tegelikult jääb mulle siiani arusaamatuks, mida tähendab välja kuulutatud eriolukord, mille pikendamist kolmeks kuuks taotleb president. Helikopterid ei tiiruta taevas. Dokumente, kotte ei kontrollita. Mõnes kaubanduskeskuses on siiski kasutusele võetud metallidetektorid, kuid ka see on tavapärane kriisisituatsioonides, millega on prantslased harjunud. Isegi rongijaamades, millest nelja külastasin, ei kontrollitud mu kotti, isikutunnistust vms. Tänavail, metroodes, rongijaamades ei ole tavalisest rohkem politseinikke, sõjaväepolitseid, teisi riiklikke jõustruktuure, kes ilmselt on saadetud riigi piiri kontrollima ja äärelinnadesse erioperatsioonidele.

Läbisin möödunud päevadel kõige olulisemad metrood, rongijaamad, linnaosad Pariisis. Mitte keegi ei vaata kedagi umbusklikult, kahtlustavalt, kuigi nii mõnigi meediaväljaanne väljaspool Prantsusmaad hirmutab inimesi.

Ühel õhtul metrooga koju sõites olid minu vestluskaaslasteks kuus sakslast: perekond, kellelt küsisin arvamust hiljutiste sündmuste kohta, avaldades enne omaenese seisukoha, et Islamiriik on kuulutanud sõja enda rahva vastu.

„Sul on õigus. Tead, kui see poleks reedel toimunud Pariisis, siis oleks see võinud toimuda Berliinis, Moskvas või kusagil mujal. Me ei kartnud käia Louvre´is, poodlemas, restoranides. Meil oli imetore päev. Lahkume pühapäeva õhtul, nagu oleme planeerinud. Me ei saa oma elu kujundada terroristide järgi,” ütles perepea.

Üksnes noogutasin, tõdedes, et sõda iseenda vastu tähendab iseenda hävitamist. Pariis viibib rahus ja armastuses, tunnistades endale, et tõenäoliselt ei jää need rünnakud vaba maailma vastu viimasteks, nagu on kinnitanud ka president Hollande ja peaminister Valls. Sõja kuulutamisel rahumeelsele maailmale pole põhjust ega õigustust. Prantslased on ja jäävad olemuslikult sotsialistideks.

Ka möödunud päevade meediaväljaanded kajastavad vasakparteide seisukohti, milles väljendatakse selgelt arvamust, et Prantsusmaa ei muuda oma sisserändepoliitikat. Selleks pole põhjust. Mõned hullunud, ajupestud idioodid ei suuda purustada vaba maailma mõttelaadi. Siiski ollakse pärast 13. novembri sündmusi kindel, et välja mõeldud Islamiriik, mida reaalsuses ei ole eksisteerinud ega saa kunagi eksisteerima, on oma sõja kaotanud. Rünnata ühe aasta jooksul kaks korda Prantsusmaad – riiki, mis on alati ja avala südamega vastu võtnud igaühe, kes on soovinud siia kolida – on jultumus.

Islamiriigi tegevusel pole seost religiooni, rahvuste, rasside või muu sellesarnasega. Need inimesed on lihtsalt haiged! Nad vajavad abi! Nad ei tea islamist, sõjast ega rahust mitte midagi!

Usk, lootus ja armastus

13. novembri sündmused hävitavad selle kuritegeliku organisatsiooni kiiremini, kui seda keegi iial oleks aimanud. See on tänapäeva prantslaste mõtteviis. See on poliitikute sõnum. See on sotsialistide ja teiste vasakparteide sõnum rahvale, olgu selle kinnituseks kas või asjaolu, et järgmise kolme aasta jooksul rajab Pariisi linn majanduskriisist olenemata 120 000 sotsiaalkorterit. Kellele? Ikka nendele, kes soovivad siia elama kolida. Pariis jääb avatud linnaks, kus hoolitakse ja märgatakse, sest ainult nii võidab armastus kurja.

Prantslaste huulil kõlav „Miks?” jääb igavesti vastuseta. Planeedil Maa on armastuse kõrval alati tegutsenud põhjendamatu, salakavala needuse jõud, hukates süütuid inimesi. Seekord ründasid terroristid piirkondi, kus elavad käsikäes paljude rahvuste, eri religioonide esindajad; suurel hulgal noori islamiusulisi. Ometi on meis kõigis siin Pariisis säilinud usk, lootus ja armastus. Meie siiras veendumus on vankumatu: igaühele peavad olema kõikjal maailmas tagatud inimõigused, sh õigus vabalt valida kodumaad, religiooni ja praktiseerida eluviisi, mis ei kahjusta kellegi teise või kolmanda heaolu.suhtumist. Otse vastupidi – iga prantslane, olenemata rahvusest, rassist või soost naeratab soojalt, pakkudes oma abikätt, kui seda vajad, õpetades, et armastust jagades on maailm meile kõigile parem paik elamiseks.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
2 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
juss
9 aastat tagasi

Prantslaste huulil kõlav „Miks?” jääb igavesti vastuseta.
Tavaline propa! Suurriigid on alati nõrgematest üle sõitnud ja pole see Prantsusmaa mingi erand! Edasi mõelge ise!

...
9 aastat tagasi

Teise põlvkonna ida poolt ümberasujad,kes Prantsusmaal elavad ,pole ikka veel nende ühiskonda integreerunud,see võib olla põhjus,mitte islamiusk.