2

Ann Mari Anupõld: Kes elab metsa sees?

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Ann Mari Anupõld. Foto: Tõnis Krikk

Ann Mari Anupõld _ Piirsalu loomaarst f Tõnis Krikk

Kui tuleb jutuks minu patsientide vastuvõtu asukoht või see, kus ma elan ja toimetan, siis imestavad paljud, et kus see Piirsalu õieti asub ja mis koht see üldse on. Kui meie küla läks kaks aastat tagasi pärast valdade ühinemist Lääne-Nigula valla alla, saadeti esimene kaup hoopis Lääne-Virumaale. Nojah, üks metsik kant kõik.

Piirsalu on üks klassikaline Eesti hajaasustusega küla. Kui välismaalased siit läbi sõidavad, märkavad nad ainult küla lõpu silti ja imestavad: kus see küla siis oli? Postiaadressil pole tänavanimesid, sest kõik käib endiselt talude järgi. Helistamise asemel sõidetakse pigem kohapeale. Ka muu ajast ja arust, külaeluks mittevajalik, aga eluoluliselt ometi huvitav on meil olemas. Kirik ja surnuaed, peaaegu lagunenud mõis ja ainult natuke vähem lagunenud kolhoos. Küla taga metsas on sõjaväebaas. Leidub hea, keskmise ja kehva läbitavusega teid. Enamik neist on mõeldud ainult ühele autole korraga, sest kui suur see tõenäosus ikka on, et teel veel kedagi kohtad. Ega 355 päeva aastas tõesti kedagi kohtagi. Ülejäänud kümnel päeval juhtub ime ja vastu tuleb teine sõiduk. Viiel korral juhtub siis veel suurem ime, et tihedast puuderägastikust, kurvidest  ja uitavaist mõtetest hoolimata on vastutulevat sõidukit juba varakult märgatud. Viiel korral jääb see märkamata. Neist ühel korral on tegemist traktoriga. Ma oskan nüüd juba päris osavalt oma autot teelt nii välja juhtida, et saan ta pärast seda enam-vähem iseseisvalt võsast kättegi.

Külavalve on meie küla leiutis, olen selles täiesti kindel. See algab hommikul aovalgel keppavate naabriprouadega ja lõpeb öises pimeduses kihutavate jahimeestega. Kella nende järgi seada ei saa, aga rutiin on kahtlemata. Seal ei jää märkamata ei puhkuse ajal kuivale jäetud lilled ega öösel aiast välja trüginud hobused. Maja ümber tiirlevaist kahtlastest elementidest rääkimata. See, et kõik küla vahel toimuv ja iga inimene on teada, on mõnele mehele lausa auküsimus.

Üldjuhul küünib Piirsalu küla elanike arv napilt kahesajani. Loomi on siin aga kordi rohkem. Nii oli see juba enne mind, ega ma seda statistikat parandanud ole. Kord aastas rahvahulk mitmekordistub ja hoobilt teavad kõik, kus me pesitseme. Käes on siis nimelt jaanipäev, aasta aega organiseerimist ja eeltööd on kulmineerunud suurejoonelise ja suurepärase üritusega. Järgmiseks hommikuks on aga vaikus taas maa peal. Kui siis viimasedki isikud on kraavi põhjast üles leitud ja kodu poole saadetud, võib rahulolevalt käed kokku lüüa ja järgmise aasta üritust plaanima hakata.

Ega suurteks tegudeks olegi ju alati vaja suuri masse. Piisab ka suurtest isiksustest ja neid meie külas juba leidub. Külavanem on kõige ehedam näide. Tema pea vist küll kunagi ei puhka, muudkui genereerib uusi mõtteid ja ideid. See paneb nii mõnegi inimese kukalt kratsima ja imestama, kuidas ta küll viitsib, jõuab ja jaksab. Veel on meil igasugu annetega inimesi. Pagarid, lapitekivalmistajad, kudujad, ehitajad, pottsepad, fotograafid jt. Kuulujuttude kohaselt olevat lausa üks loomaarst siia ära eksinud.

Aeg-ajalt särab mõni meie küla täht ka veidi eredamalt. Külahull jõudis aastaid tagasi „Võsareporteri” huviorbiiti ja külavanem hinnati Läänemaa pärliks. Võite vaid arvata, kumma sündmuse meediakajastus suurem oli. Eks suurele ekraanile lasta ikka need… kõige suuremad isiksused. Külahullu meil enam ei ole. Eks eredad tähed kipu ikka varakult kustuma ja nii mõnigi võib tema etteastetest puudust tunda. Tihtipeale käis ta hommikuti pidžaama väel kõva häälega karjudes küla peatänava kõik sada meetrit edasi ja tagasi läbi. Hingetõmbamise hetkedel helistas külavanemale ja kurtis, kui väga naabrid teda häirivad. Eks nad muidugi häirinudki. Ei olnud nad ju nõus hullu mängudega kaasa minema.

Ka iidsete aegade mälestused kroonivad meie küla ajalugu. Kui 500 aastat vana ja seest täiesti õõnes Laasu tamm ei suuda inimesi veel küllalt pahviks lüüa, on meil alati tagataskust võtta lugu tüdruku tapu mäest. See koht on tänapäevani säilinud. Nähtavale kohale neid luukeresid aga jäetud ei ole. Igapäevaste toimetuste kõrvalt leiame mõnikord ka aega, et uusi legende tekitada, ja depressiivsest Eesti väikelinnast on asi üdini kaugel.

Aga millega teie oma päevi veedate?

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
...
...

Piirsalu=Priisalu

keegi
keegi

Tänan küsimast!
Eile sai s6idetud rongiga Viljandisse ja seal linnas ja lähiümbruses rattaga ringi tiirutatud.
Meil on väikese s6pruskonnaga kombeks käia sedaviisi Eestimaad avastamas. Ikka kusagil jaamas maha ja ratta selga. Usun, et selliseid on veel, aga kas novembrikuus?:)
Selle eest premeeris Taevataat meid imelise päikeselise ilmaga.
Tagasiteel Tallinna poole tuisk rongi akna taga aina tihenes ja eelnev päev tundus uskumatuna.
Aga Haapsalu kanti on rattaga raske saada, seda ümbrust sooviks samuti avastada- Eestimaa on ju nii ilus!
(Ongi kohe üks p6hjus, miks m6nele rongiühendus korda läheb!)

wpDiscuz