Eile Viljandi kohtumajas kinnisel eelistungil määras kohus õpetaja tapmise süüdistuse kriminaalasja arutamise 18. septembrile. 15aastast noorukit süüdistatakse Viljandi Paalalinna kooli õpetaja tapmises.
Iga välismaa koolitulistamise järel on olnud õhus küsimus, kas see võiks juhtuda ka Eestis. Pärast Viljandi tragöödiat asendus see küsimustega, kas ja millal see võiks uuesti juhtuda. Oleks küüniline vastata, et juhtub. Vastata, et ei juhtu, oleks vastutustundetu. Võimalik, et ei peagi vastama. Nagunii on kool pärast Viljandit teistsugune ega saa kunagi endiseks.
Üks muutumise märk on see, et politsei on tulnud koolidesse ja räägib koolitulistamisest nii, nagu see on, räägib õigete sõnadega, mitte teoreetiliselt ja ümber nurga. Need õiged sõnad on natuke hirmutavad. Õpetajad saavad teada, et tegelikult ei saa koolitulistamist ära hoida. Koolitulistamist ei saa ka prognoosida. Tegelikult ei saa koolitulistamiseks ennast ka täiesti ette valmistada, sest keegi ei tea, kuidas ta käitub kriisioludes. Ainus, millele saab loota, on see, et meelde jääb midagigi, mis aitab ellu jääda.
Tegelikult ajavad õiged sõnad hirmu nahka nagu ka see, kui politseinik ei näita pelgalt mitte slaide, vaid laobki klassis lauale külm- ja tulirelvad. Ainuüksi relvade nägemine kooliklassis, kuigi laua peal või politseiniku (mitte koolitulistaja) käes mõjub õõvastavalt. Need õpetajad, kes on seda näinud, teavad, et mõjub. Ka see valmistab natuke ette.
Õige on seegi, et ükskõik kui õhuke või paks on kooli kriisiplaan, ei aita see suurt midagi, kui asi on formaalne, kopeeritud mõne teise kooli plaani pealt või kirjutatud pro forma kokku, nagu kipub plaanidega pahatihti olema. Loodetavasti ses asjas pro forma plaane koolis enam pole. Koolitulistamise koolitused igatahes pro forma ei ole. Neid tasub kuulata.