Esmaspäeval lahkus meie hulgast ootamatult kauaaegne Oru vallanem ja kogukonna hing Ülo Loorens (5.08.1951- 14.10.2024).
Oru vallast Änniste külast pärit Ülo Loorensi kogu elu oli seotud Läänemaa ja Oru kandiga. Pärast õpinguid Olustvere sovhoostehnikumis tuli ta tagasi kodukohta, Linnamäe kolhoosi, tõustes aja jooksul kolhoosis peaagronoomiks.
Kui Eesti iseseisvumisega taastati vallad, sai Ülo Loorensist 1991. aastal Oru vallavanem. Seda ametit pidas ta 2005. aastani. Kohalikud mäletavad teda kui alai realistlik ja tulevikku vaatavat vallavanemat, kes oli väga lugupeetud nii vallajuhi kui ka lihtsalt inimesena.
Üks Ülo Loorensi suuri ettevõtmisi, mis tänini vilja kannab, oli Oru koolile uue koolimaja ehitamine.
Linnamäe arenguselts kirjutab oma järelhüüdes, et Ülo Loorens oli laia silmaringiga ja töökas mees, kes veetis suure osa oma vabast ajast lugedes ning eriti huvitas teda ajalugu. Ta oli igas seltskonnas hea jutuvestja, tundis Oru kandi ajalugu ja inimesi ning temale omasel muhedal ja mahlakal moel ta sellest ka rääkis.
Ülo Loorens osales alati kogukonna ühistes ettevõtmistes. Tema eesmärk oli, et inimesed tunneksid rõõmu ja uhkust oma kodukoha üle, sest see viib elu edasi ja innustab noori tulema maale elama.
Ülo Loorensit on tunnustanud Eesti vabariigi president Eesti vabariigi taastamise ja edendamise eest 2006. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.
Lisaks sellele on ta pikaajalise Oru piirkonna elukeskkonna arengu kujundamise eest 2019. aastast Lääne-Nigula valla aukodanik ja vapimärgi omanik.
2019. aastal sai nelja lapse ise Ülo Loorens Läänemaa aasta isa tiitli ja 2023. aastal kuulutas Eesti naisliit ta Eesti aasta isaks.
Milline kurb uudis! Mul oli õnn ja au olla Ülo isiklike tuttavate laias ringis. Nüüd on aga see
mõnus ja väärikas mees ootamatult lahkunud. Tunnen südamest kaasa Milvile ja kõigile Ülo
lähedastele. Ütleb ka E. Hemingway: kui lahkub hea inimene, ärge küsige kellele lüüakse hingekella? Seda lüüakse ikka meile kõigile!