Kui 19. juulil saja-aastaseks saanud haapsallane Lembit Voldemar Rõõmus postkasti juurde läks ja sealt ümbriku leidis, pidas ta seda esimese hooga maksuteateks.
Maksuteade see aga ei olnud. Oli hoopis president Alar Karise õnnitluskiri. „Kui lahti tegin, olin tõsiselt üllatunud, et tavalisele inimesele niisugune asi tuli,” ütleb Rõõmus. Ja vähe sellest. Sünnipäeva puhul astus läbi ka Haapsalu linnapea. „See oli ka üllatus, et niisugused tähtsad võõrad,” ütleb Rõõmus.
„Enne linnapea pole tulnud?” – „Ei.” – „Selleks tuli siis saja-aastaseks saada.” Rõõmus muheleb. „Mis linnapea rääkis?” – „Mis ta ikka rääkis… Väga meeldiv oli.”
25. juulil kaunistab elutoa akent kuldsetest õhupallidest number sada. Laud on lilli täis, kommikarbid virnas. Presidendi tervitus ja Haapsalu linnapea tänukiri sealsamas kõrval ilusti ära raamitud. Rõõmus paneb end istuma, uurib terase huviga Lääne Elu kirjadega kruusi ja ütleb silmade särades: „Oi, kui tore!”
Rõõmus on esimene saja-aastane intervjueeritav, kellega olen leppinud intervjuu kokku otse ja telefonitsi, mitte lähedaste kaudu. Rõõmus on üksikasjalikult seletanud, kuidas ja kuhu tulla, unustamata täpsustada, kust poolt tullakse, ja lubanud uksed lahti jätta. Tuldagu ise sisse.
Täpselt nii ongi. Mõlemad uksed on lahti, ruudulistes traksidega pükstes ja triiksärgis Rõõmus istub ja ootab, et end siis punasesse tugitooli istuma panna, kingiks toodud kruusi terase huviga uurida, hakatust teha, et küsitagu, küll tema siis vastab. Ja muretseda, ega ta liiga kiiresti räägi, ehk ei jõuta üles kirjutada.
Elukäik on tal üksikasjadeni meeles ja mälu haruldane.
Palju Õnne!