Homme möödub 83 aastat juuniküüditamisest, kui sageli oli arreteerimise süüdistuseks kuulumine kaitseliitu või Isamaaliitu või töötamine politseis.
1941. aasta juuniküüditamisel naistest eraldatud mehed viidi vangilaagritesse, kus osa neist maha lasti, teine osa suri nälga. Vangilaagri elasid üle üksikud. Suur osa nende meeste Tallinnast, Lääne-, Saare- ja Harjumaalt küüditatud naisi ja lapsi viidi Kirovi oblastisse ning paigutati laiali kolhoosidesse, turbarabadesse ja kaevandustesse.
Läänlased sattusid enamasti tööle Oritši rajooni Gadõ turbarabasse. Nende olukord oli erinev, olenedes tervisest ja küüditamisel kodust kaasa võetust. Kellel eriti midagi kodust kaasa võtta ei olnud ja tervis vilets, võitles pidevalt näljaga. Nii mõnigi küüditatud naine ja mitmete lapsed surid peagi.
…artiklit lugedes, enne veendumata, kes on autoriks, sai peale esimesi lauseid selgeks, et on Mandel – äratuntavalt utreeritud ja halav stiil.
Kui Mati Mandel elaks 200 aastaseks, siis saaks ilmselt lugeda ka artiklit 183 aastat küüditamisest ja selle juures pilti rõõmsast Matist. Soovin pikka iga härrale.
Meenutage neid kes küüditati, sest ainult nemad väärivad meenutamist, ehkki neid oli vaid tühine protsent rahvastikust.
Omalt poolt meenutan hea sõnaga tasakaaluks kõiki neid 95% eestlastest, keda ei küüditatud ja keda kunagi meeles ei peeta. Ilmselt tegid nad midagi halba, et neid ei küüditatud.