Pealkirjas ei ole mingit trükiviga, sest endist kergejõustikutreenerit teatakse üldjuhul nimega Lepiman, aga tegelikult on selles kaks kõva p-d. Omade ja tuttavate seltsis kutsutakse teda lihtsalt Devkaks.
Täna on Devkal suur sünnipäev – täitub 70. eluaasta. Tema kunagised õpilased räägivad oma treenerist häid sõnu. Leppiman olnud hea treener. Rahulik, tasakaalukas, aga ehk liiga tagasihoidlik. Ega ta ole tõesti kunagi kõvasti vastu rindu trummi tagunud ega ka hõisanud, et vot kus mina. Aga eks tagasihoidlikudki peavad juubeleid. Vaikselt.
Kui ma mõne päeva eest tema juurde läksin, et teeme ajalehte ühe juubelikirjutise, siis ajas ta kõik sõrad ja sarved otsustavalt vastu. „Ei kirjuta. Minust ei ole midagi kirjutada. Ma pole mitte keegi ja ma pole midagi teinud,” muutus Devka veidi ägedakski.
Palju tervist ja jõudu endisele treenerile! Lepimani antud trennid olid mitmekülgsed ja kaasakiskuvad. Saalis ja staadionil. Tuksi spordilaagris batuudihüpped ning kuumal rannaliival jalka mängimine! Spordihoones kõrgushüpe, rõdujooksud, pallimängud, rööbaspuud, väljas oda, ketas, kaugushüpe jne. jne. Kõik see pani aluse hingega sporti tegevate noorte heale koordinatsioonile ning tugevale füüsisele. Tänu sulle selle kõige eest, Devid!
tänu teile jagamast.