Kui asjad saavad inimesteks. Või siis vastupidi.
Suvelavastus „Oskar ja asjad” mõjus muhedalt ja pealtnäha hingesoojendavalt.
Iloni Imedemaa õdusas siseõues etendust jälgides lipsas sisse ka mõni igavusnoodike, kui laval parajasti nagu midagi ei toimunud (selle kohta öeldakse, et etendus venis), aga ainult paaril hetkel. Üldiselt oli aga turvaline suveõhtu tunne. Miks ka mitte, sest Anne Suislepa juhendatavad lapsed ehk verisulis näitlejahakatised tegid teatrit üdini siiralt ja innukalt.
Vaatamismõnu kõrval hakkas aga midagi ka hinge kriipima.
