Benita-Elise Rakaselja mälestused kirjutas üles tema tütar Aino Rakkaselg.
Ma olevat olnud aastane, kui ema Liisa tõi mind Kangru-Mihklile, pani põrandale püsti ja sinna ma jäin.
Ema oli haige ja ei saanud minuga hakkama. Mu kasvatajaks sai isa Jaani poolõde Anna, keda ma hakkasin kutsuma tantaks. Veel elasid seal mu isapoolne vanaema Mari ja võõrasvanaisa Mihkel, vanaema teine mees. Pole kuldsemat inimest olnud kui Mihkel, kes hoolis minust väga, kes oma lusikast pani paremad palad minu lusikasse ja ütles ikka, et see tüdruk on tema vere järele.
Ma olin nelja-viieaastane, kui pidin heinamaale tantale ja vanaisale sööki järele viima.
