Täna tähistab oma 90 aasta juubelit Läänemaa üks spordilegende Heiki Kariler.
Paari päeva eest sõitsime koos ajakirjanik Malle-Liisaga Raiglaga peatselt juubelit tähistavale mehele külla. Täpset elukohta ei teadnud, oli veidi ekslemist, aga tegelikult küllalt lihtne leida. Ridala mäest veidi vasakule alla – ja endises Vilkla koolimajas kunagine spordisangar elabki. Talu nimi on nüüd Taska.
Kariler oli väravas vastas, kepp igaks juhuks käes. Oli paari aasta eest üle elanud kerge ajurabanduse. Väraval oli silt „Kuri koer”, aga koera seal peres enam ei ole.
Tuppa minnes kohtusime meeldiva vanadaamiga. „Elvi,” ütles ta tutvustades. Heiki toonitas paaril korral, et ilma temata poleks ta elu nii hästi kulgenud. Nad abiellusid 1964. aastal ja neil on kolm poega. „Tema on minu tugi olnud,” võttis Heiki abikaasal ümbert kinni. Elvi (tegelikult Elfriide) ruttas kööki toimetama, ise toonitades, et ega päevakangelase igat sõna maksa uskuda. Heiki lausus selle peale, et nooruse asjad on üldiselt meeles, aga nüüd peab tõesti mõne meenutuse peale enne 100 meetrit kõndima, siis ehk saab järje peale.
Legend. Aitäh!
Haapsalu linna au ja uhkus meie kohalik Kalevipoeg
Minu õpetaja. Palju õnne ja kõva tervist!
Palju õnne. Minu õpetaja oli ta ka. Väga äge inimene. Parajalt range, aga heatahtlik ja suunav.
Mäletan, et Heiki Kariler oli poiste kehalise kasvatuse õpetaja. Sümpaatne mees oli ja pildilt näha, et on seda ka praegu. Jätkuvat head tervist talle ja abikaasale.