Mul on hästi meeles seni ainuke külaskäik üle taasiseseisvunud Eesti Vabariigi riigipiiri.
Tekkis tarvidus muretseda endale uus külmik, sest senine veerandsada aastat toitaineid jahutanud vana Saratov lõpetas oma ülesannete täitmise. Juhtus, et elektroonikapoes pakuti külmiku ostjale tasuta laevapiletit Helsingisse ja nii saigi külastatud noorepõlve televiisorivaatamise kaudu peaaegu et unelmate maaks muutunud sugulasriiki. Eestis maksid veel meie rahvuslike suurkujudega rahatähed, nii et eurosid tuli vahetada.
Varahommikul ostsin Balti jaama lilleputkast roosid, sest tahtsin need viia kahe suure soomlase mälestussammaste juurde Hietaniemi kalmistul. Need mehed olid Carl Gustav Mannerheim ja Urho Kaleva Kekkonen. Üsna erinevad riigimehed, kuid mõjutanud Soome ajalugu vast enam kui keegi muu. Tänu Mannerheimile oli vältimatu kaotus rahva ja riigi auväärsust säilitav ning tänu Kekkoneni väga rasketele ja keerulistele valikutele suutis Soome sõjalises vallas kaotajariigist tõusta majanduse vallas võitjariigiks, kuigi ilmselgelt nõudis see poliitika naabriga käitumist, mida enamik soomlasi ja ka president Kekkonen soovinuks vältida.
Poliitika ongi valdkond, kus liigne emotsionaalne mõtlemine maksab end kõige raskemini kätte, ja seda teadsid Soomet juhtivad inimesed läbi raskete kogemuste ja tänu põhjamaisele talupojatarkusele hästi. Mäletan kunagi Soome televisioonis kuuldud kommentaari – siis oli president juba Mauno Koivisto, kelle mälestussammas avatakse tuleval aastal –, et Kekkoneni Moskvast rongiga kojusõidud olid nukrad ja vahel trööstis ta end mõne ehk üleliigsegi klaasikesega. Meiegi koos liitlastega vajame järgmisel aastal Mannerheimi kangelaslikkust, aga ka Kekkoneni ratsionaalset reaalsetele olukordadele tuginevat otsusekindlust.
Niigi üle jõu elanud heaoluühiskonnad ei suuda senise praktika jätkudes varsti oma laenukohustusi täies mahus täita. Samas ei saa inimõiguste ja isikuvabaduste vallas kellelegi suuri järeleandmisi teha. Kui lääs aktsepteeriks näiteks Iraani islamidiktatuuri või Afganistani terrorirežiimi kallaletunge oma rahva vastu religioossetel motiividel, ohustavad samasugused riigivalitsemisviisid varsti meid endid, seniseid demokraatlikke riike. Eriti paremäärmuslikud ringkonnad on läbi ajaloo püüdnud ka kirikuid oma eesmärkide saavutamise vankri ette rakendada. Ja mitte kõik kirikutegelased pole sellele vastu olnud. Tegelikult on see üks suuremaid ohte, mis nüüdisaegset tsivilisatsiooni ähvardab, kui mitte kõige suurem.
Kogu maailmas on inimesed muutunud üsna usuleigeks ja enamiku usuühingute liikmeskond ja seega ka tulud on vähenemas. On neid, kes arvavad, et riik peaks olema institutsioon, kes nad hädast välja aitab. Näiliselt kõlab see soov kenasti. Parem oleks ju elada ühiskonnas, kus täidetakse religiooni sisuks olevaid moraalinorme. Kui ei saa vaimu läbi, nagu piibel nõuab – ehk siis vabatahtlikult –, siis saab sunniviisil, riiklike seaduste abiga. Iraani islamirežiim on väga hea näide, kuhu selline mõtteviis viib. Riietusküsimustes erimeelsuste pärast tapetakse noor naine. Kas selline käitumine oleks Euroopale täielikult võõras? Ajalooliselt ehk mitte. Ajalool on aga kalduvus korduda. Vajame kõige enam seaduslikku kaitset äärmusliikumiste edenemise tõkestamiseks.
Esimese maailmasõja ajal toetasid Saksamaa keisririigi salateenistused sõja võitmiseks bolševikke, kes võimule tulles tapsid keiserliku perekonna. Kuid võimust pidi loobuma ka Saksa keiser Wilhelm. Veidi aega hiljem toetasid Stalini salajased emissarid natsionaalsotsialistlikku liikumist, kuigi see oli nende endi mõttekaaslaste kommunistide vastu. Aga nad olid ka sotsiaaldemokraatide vastu, kes omakorda olid bolševike surmavaenlased. Lõpuks läksid nad siiski ka omavahel kaklema ja hukkus miljoneid.
Diktatuurid on ikka püüdnud salaja toetada ringkondi, kes tunduvad neile kasulikud, ja seda ka siis, kui nende vaated on vaat et vastandlikud. Kui tahame oma riigis rahu ning seni saavutatud jõukuse ja turvatunde säilitada, siis peame igal juhul hoiduma äärmustest. Sel juhul võiks 2023. aasta tulla isegi mõnusam ja parem kui lõppev. Gaasihinnad ongi juba langustrendis. Ehk saab varsti ka toidupoes senisest väiksema summaga hakkama.