Tööjõuekspert: Inimene ei põle läbi üleöö

Liigne töösurve ja läbipõlemine võivad viia tõsiste tervisehädadeni. „Sellepärast on oluline õigel ajal jaole saada ja abi otsida ning sealjuures on oma roll nii juhil, kolleegidel ja muidugi ka töötajal endal,” räägib Tööjõu rendi ja värbamisettevõtte Finesta tööjõu rendiosakonna juht Kerli Kadak.

„Töötajate vaimse heaolu eest hoolitsemine on praegu omane pigem suurtele ja rahvusvahelistele ettevõtetele. Seal on puhketoad, töötajad saavad külastada psühholoogi, regulaarselt toimuvad tööstressi-teemalised koolitused või loengud,” loetleb Kadak mõned võimalused, mida pakutakse. „Samas on töötajate vaimse tervise teema siiski meie ühiskonnas suhteliselt uus ja suurema tähelepanu pälvis see koroonaviiruse puhkedes, kui inimesed koju isolatsiooni jäid,” meenutab Kadak.

Kuigi koroona kõrgaeg tundub olevat läbi, ei lõppenud maailmas rahutud ajad. „Kui igaühel on oma enda mured ja foonil on veel suurem ärevus, kuidas üle elada hinnatõus ja milliseks võib Ukraina sõda, siis pole ime, et vaimse tervise tasakaal läheb paigast,” tõdeb tööjõuekspert.

Üks oluline teema töötervishoius on kindlasti läbipõlemine. Selle ennetamisel on Kerli Kadaku sõnul suur roll kolleegidel ja meeskonnajuhil. „Inimene ei põle läbi üleöö, enne seda toimub tema harjumuspärases käitumises mingi muutus. Ta hakkab näiteks unustama, tööülesannetes eksima ja see võib puudutada täiesti tavalisi elementaarseid asju, millega varem kunagi probleeme polnud. Teise inimese puhul annab läbipõlemisohust märku hoopis üha vaiksemaks muutuv olek. Inimene tõmbub endasse, ta ei tule kohvi- või lõunapausile, ta ei ütle koosolekutel sõnagi. Kui see kestab rohkem kui paar päeva, tasub uurida, kas kolleegil oleks vaja abi.”

Kadak toonitab, et suur osa siin on vahetul juhil. „Juht peab oma inimesi tundma, muidu ei oska ta ka muutusI näha. Lisaks peab juht ise olema heas vaimses tasakaalus. Kui juht on samuti üle töötanud, tal on kogu aeg kiire, siis ei märka ta oma meeskonnas ohumärke. Nii on töötajatel suurem võimalus läbi põleda. Oma inimeste jaoks tuleb võtta aega.”

Läbipõlemise taga on tihti oskamatus tööd planeerida. „Esimese asjana tasukski meeskonnajuhil töötajaga maha istuda ja tööülesanded läbi vaadata – kui need nüüd must-valgelt kirja panna, kuidas töökoormus siis paistab. Mõnikord töötajale lihtsalt tundub, et tal on väga palju teha, ärevus kasvab, aga kui tegevused ritta panna, polegi asi nii hull. Kui aega ei oska planeerida, siis hakkavadki asjad kuhjuma ja tähtajad sõidavad üksteisele selga,” selgitab Kadak.

Kõige suuremat vaeva planeerimisega näevad sellistel ametitel kontoritöötajad, kel paindlik tööaeg. „Kui inimene töötab tehases või kaupluses, on tal kindel tööaeg, ta ei saa tootmisliini või müügileti taga vahepeal tegeleda oma asjadega ja siis jälle tööd teha. Omaette arvuti taga töötades on aga riskid olemas.” Kadak peab siinkohal silmas erinevaid segajaid, mida kontorirahvas ise kipub oma ellu lubama – olgu siis sotsiaalmeedia skrollimine, erinevate veebiväljaannete pealkirjad, mis lugema ahvatlevad ja vestlusaknad, mis ka tööajal kipuvad lahti jääma. „See kõik on inimlik, aga selle tagajärjeks võivad olla tööle keskendumise raskused ja tegemata tööülesannete kuhjumine. See juhtub märkamatult ja iga järgmisesse päeva lükkunud projekt polegi veel maailma lõpp. Kui aga sellest kujuneb muster, on töötaja olukorras, kus kogu aeg on ees ootamas tegemata asjade kuhi ja ta on kogu aeg ajahädas. Siis pole läbipõlemine enam kaugel.”

Läbipõlemise tõenäosus oleneb ka inimtüübist. Tööjõueksperdi hinnangul ohustab see rohkem suurema saavutusvajadusega inimtüüpe, kes tahavad ennast tõestada. „See võib alguses olla ka väga põnev ja arendav, aga ei tohi minna üle heaolu piiri. Mitte keegi ei suuda, tegelikult ei peagi suutma olla kogu aeg „number üks töötaja””, kutsub Kadak jääma mõistlikuks.

Palju aastaid ettevõtetele renditöötajaid otsinud Kadak on sedagi näinud, et Eesti ja Vene päritolu inimesed jõuavad läbipõlemiseni erinevalt. „Minu tähelepanekud näitavad, et venelased taluvad paremini kiiret töötempot ja enda jagamist mitme ülesande vahel. Samas on nad ka emotsionaalsemad ja oskavad end välja elada. Nii ei kogune pinged. Eestlane rühib rohkem vaikimisi, hoiab kõik emotsioonid enda sees ning lõpuks jääb hätta. Ka abi küsivad venelased kiiremini kui eestlased.”

Abi küsimist tuleb õppida, sest alati ei saa jääda lootma töökaaslaste poolsele märkamisele, pealegi on osa töötajatel kombeks jäädagi vastama, et kõik on korras. „Ühel hetkel tuleb abi otsida ja mõistlik oleks seda teha enne töörkoorma all kokkukukkumist,” leiab ekspert. „Pikalt kestev ületöötamine mõjub lõpuks ka füüsilisele tervisele.”

Mida teha kui läbipõlemist vältida ei õnnestunud ja seda näitavad ka töötulemused? „Esiteks inimesega rääkida. Vaadata, mida ta ise soovib. Kas oleks abi ajutisest töökoormuse vähendamisest, puhkusele minekust, tööülesannete ümberkorraldamisest – olenevalt sellest, kui suur kriis on. Ja järgmiseks peaks ikkagi vaatama probleemi tekkimist laiemalt, miks inimene murdus ja kas on tööandja võimuses üldse lahendused välja pakkuda. Mõnel inimesel võib olla hoopis eraeluline kriis ja see segab töötamist. Siis võib vaja minna juba erialaeksperti – terapeuti, perelepitajat, psühholoogi jne. Tööandja saab olla küll toeks, aga otsuse abi paluda ja see vastu võtta, teeb igaüks ikka ise,” rõhutab Kadak.