Üksindus ja üksildus on muutumas meie ühiskonnas, kus ometi oleks nagu olemas nii palju kõikvõimalikke suhtluskanaleid, järjest suuremaks probleemiks. Suurbritannias ja Jaapanis on probleem juba nii terav, et ametisse on seatud suisa üksildusministrid, kelle ülesanne on leida lahendus üksilduse probleemile ühiskonnas.
Eesti on läinud teist teed – meil pole küll ministrit, kes üksinduse ja üksildusega tegeleks, küll aga alustas sotsiaalministeerium projektiga, mille eesmärk on leida üksildastele eakatele vabatahtlik seltsiline. Läänemaalt on projektiga liitunud Haapsalu linn ja liitumas on ka Lääne-Nigula vald.
Üksildust tundvad inimesed ei ela tingimata kaugel metsakülas, kus lähim hingeline on mitme kilomeetri kaugusel, vaid sageli hoopis linnas mitmekorruselises kortermajas. Üksildasena võib end tunda ka keset inimesi, kui pole kellegagi mõtteid vahetada, elu ja probleemide üle arutleda või lihtsalt koos midagi toredat teha.
Üksi jäämise põhjusi on palju. Kindlasti on ka neid, kes eelistavadki iseenda seltskonda, kuid enamasti, eriti vanemas eas, pole üksi olemine inimese vaba valik. Kaaslane, kellega kogu elu külg külje kõrval veedetud, on surnud, sõbrad samuti, või on elu nad kaugele viinud. Lapsed on täiskasvanuks saanud ja oma tööde-tegemistega hõivatud või siis hoopis mööda maailma laiali. Isegi kui suhted lastega on väga head, piirduvad need sageli telefoni- või Skype’i kõnedega, kuid teatrisse, kinno, jalutama minna või lihtsalt silmast silma juttu puhuda pole kellegagi.
Siis ongi hea, kui on keegi, kes on sõbra eest, kellega aeg-ajalt kokku saada, koos kusagil käia või lihtsalt lobiseda. Kõik inimesed pole nii ettevõtlikud, et ise endale selline kaaslane leida, ja sellistel puhkudel on vabatahtliku seltsilise projekt kulda väärt. Tuleb ainult julgeda küsida.
