Olen siin täna rääkimas, mis tähendab minu jaoks Eesti. Minu elu on alati olnud seotud kahe keelega – eesti ja inglise keelega. Olen kogu elu elanud Iirimaal, Dublinis, välja arvatud paarinädalased suvised reisid Haapsallu sugulasi külastama.
Aga enne mu tulekut siia, Läänemaa ühisgümnaasiumisse, kaheks kuuks, võin ausalt öelda, et mul on alati olnud Eestist väga spetsifiline mulje. Eestimaa on olnud minu jaoks nagu paradiis maa peal. Eestlased olid minu jaoks alati õnnelikud, eestlased on olnud alati sõbralikud – omamoodi. Eestis pole keegi päris vaesuses ja elu on kõikjal turvaline.
Seda ei saa öelda, et need mõtted ei oleks tõsised. Need on nostalgilised mälestused. Need on ühe lapse mõtted, kes tunneb sidet riigi ja kultuuriga, kus ta ei ole kunagi elanud. See on ühe lapse nägemus, kes kunagi ei saa täiesti olla osa sellest rahvusest. Pealegi, ma olen kahest rahvusest, kahe erineva identiteediga.
Minu elukvaliteet siin Eestis on olnud väga hea. Aga minu arvamused Eesti kohta on muutunud. See on põhiliselt juhtunud kahe asja pärast.
Esiteks minu kogemused Eesti noortega, eriti siin Läänemaa ühisgümnaasiumis. Eesti noored on oma eluga rahulolematud. Nad tunnevad koolis tohutu palju pinget, nad on vihased poliitiliste situatsioonide pärast ja nad on mures kliimamuutuse pärast.
Teiseks, olen hakanud eestikeelseid ajalehti lugema. See on minu silmad avanud Eesti probleemide osas – Eesti on poliitiliselt lõhestunud. Osadele ei meeldi võõramaalased.
Kui minu väike emamaa tulevikus ei taha lasta enam sisse immigrante, kuhu siis sobin mina selles maailmas? Kuhu ma väliseestlasena paigutuksin siin Eestis?
Kuhu ma paneksin need eestlased, kes elavad välismaal ja on seal oma perekonna loonud? Kas ka nende jaoks on siinses paradiisis ruumi? Kui need on siiski ainult minusugused väliseestlased ja pooleestlased, kes sisse lastakse, kas see on siis ikkagi paradiis?
Kui tulin siia, lootsin tõestada endale, et saan Eestis hakkama, ja mõnes mõttes olen saanud: ma söön eesti toite, räägin eesti keelt ja loen eesti raamatuid. Aga ma lahkun Eestimaalt kahjuks selle purunenud illusiooniga, et Eestimaa on paradiis. See on kõige tähtsam asi, mida olen õppinud. Sellepärast, et alles pärast seda, kui me näeme, et midagi on valesti, ainult siis saame seda parandada.
Paradiisimaast on saanud päris maa. Päris maailmas on alati probleemid, aga probleemide lahendus on lihtne – sallivus ja avatud meel. Mõelge näiteks nende kaasmaalaste peale, kes on oma juured teise maa mulda istutanud, enne kui te sulgete ukse teisest kultuurist saabuvate inimeste ees.
Eestimaa on mulle endiselt kallis, aga näen teda nüüd ilma roosade prillideta. Vabariigi aastapäev on oluline kõigile eestlastele – ka neile, kes elavad Austraalias, Ameerikas või Iirimaal.
Soovin kõigile eestlastele üle kogu maailma head vabariigi aastapäeva.
Riin Katie McLave
Läänemaa ühisgümnaaisumi 10.H
- Läänemaa ühisgümnaasiumi kõnevõistluse võidukõne, mis kanti ette vabariigi aastapäeva kontsert-palvusel Haapsalu toomkirikus.
