Keeletark: see puu kannab väga häid naumu

See puu kannab väga häid naumu – nõnda on kirjutanud keeleteadlane Johannes Aavik.

Naum (omastavas nauma) on Aaviku sõna, mille ta lõi 1931. aastal auriku pardal, olles teel Kuressaarest Tallinna (Aavikul oli tavaks sõnade sünnilugusid kirja panna). Tähelepanuväärne on, et puuvilja kohta otsis Aavik sobivat sõna kümmekond aastat. Aavik on ise tunnistanud, et „kunstlike sõnade loomine pole mitte kerge, vaid äärmiselt raske“.

Aavik on kirjutanud, et „kahest sõnast koosnev puuvili on halb ja kohmakas; ka eesti keeles peaks selle tähendamiseks olema omaette tüvisõna“. Aavik on kasutanud veel näiteks sõnu naumakauplus, naumakas (puuviljarikas).

Aavik püüdis oma loodud sõnu propageerida. Sõna naum on ta kasutanud Poe’ tõlgetes, aga ka eri keelealastes artiklites. Mõningaid näitelauseid Aavikult: „Naumadest ta eelistas õunu ja pirne“ ja „Nende aias kasvas palju naumapuid“. Samas tõdes Johannes Aavik 1960. aastal, et naum ei ole üldiselt tarvitusele tulnud, aga väärib vastuvõtmist.

Veel esineb naum Paul Saagpaku 1996. aastal ilmunud raamatus „Valik vähelevinud sõnu“.