Pärast LÜGi muusikali esietendust ei ole võimalik Genialistide laulu „Anna mulle end” endisel moel kuulata. Lavastus pookis sellele uue mõtte külge.
Moodne aeg justkui nõuab, et inimesed jagaksid end sotsiaalmeedia kanalites kildhaaval laiali, laotaksid oma tegemised-toimetamised ilmarahva ette ootuses tuntust ja tunnustust leida, või vähemalt kaasaelamist. Kuulsust ikka ka!
Nood sotsiaalmeedia kanalid justkui edastaksid pidevat sõnumit: anna mulle end! Anna pilt oma hommikueinest, uuest tätoveeringust, seksikatest poosidest, selfi sõbraga-lillepõõsaga-koeraga-kuulsusega, mäe otsas ja mere ääres… Postita Youtube’i või Tiktokki klipp sellest, kuidas sa võileiba teed, uusi riideid proovid, tantsid, katsetad tobedaid või toredaid trikke-nippe jne. Kogu jälgijaid, kogu fänne, kogu püstisi pöidlaid ja südameid. Kui sa end ei anna, siis pole sind olemas!
Selle pinnavahu varjus on kuulsusesoov, aga ka soov olla lihtsalt märgatud ja mitte saavutuste eest, vaid lihtsalt niisama, sellisena, nagu su tiivad kannavad ja nokk loodud on.
