1

Lõo koduaias kasvavad punased kuldkingad

Kaie Ilves

Kaie Ilves

kaie@le.ee

Lääneranna endine vallavanem Arno Peksar kergitab võret, mille all kasvavad kuldkingad. Foto: Urmas Lauri

Lääneranna endise vallavanema Arno Peksari aias Lõo külas õitses juuni alguses seitset liiki kuldkingi.

„Kui sa tahad mängida, siis sa mängid,” ütleb Peksar oma haruldase hobi kohta. Eesti puisniitude iludus, looduskaitsealune kaunis kuldking on vaid üks arvuka kuldkingade perekonna liikmeid, kelle Peksar on aastate jooksul kodustanud. Peksari koduaias Karuse külje all Madise talus tunnevad end hästi kuldkingad üle terve ilma – Ameerikast Hiina ja Tiibetini välja, viimane kui üks looduskaitse all.

Neid on seal igasuguseid, seltskond on kirju: pisikese ja suure õiega, täpilisi ja kullakarva, koorevärvi ja fuksiapunased, kinga- ja munakujulisi. Ja need pole pirtsakad potiiludused, mida saab igast lillepoest osta, vaid metsikus looduses kasvavad käpalised – orhideed, kellele Eestimaa kliima sobib.

3. juunil rullib Peksar võrepeenralt katteloori maha. „Nagunii te tahate punast näha,” ütleb ta ja kergitab võret. Peksaril on õigus, just haruldase punase kuldkinga pärast on tuldud, ja punane ta tõesti on – tükk maad suurema sussiga kui eestimaine kaunis kuldking, ja ilus erk fuksiapunane.

Suss on kuldkinga õiepaun, huul, selle ümber olevad pikad peened õielehed on paelad. Kui paelad on keerdus, aga mitte natuke, vaid ikka palju, keerud nagu kruvil, siis öeldakse nende kohta rastapatsid.

Fuksiapunane punaste paeltega isend on ladina keeli Cypripedium macranthos.

Võõramaa iluduste puhul ei ole mõtet maakeeli jantida. Kui taim Eesti looduses ei kasva, siis ei pruugi tal eestikeelset nime ollagi. „Või kui keegi on pannudki, siis nagunii ei teata,” ütleb Peksar.

Perekond Pleione, keda Peksar peale kuldkingade kodustab, on eesti keeli virvekäpp – samuti orhidee, aga mitte kuldkingade perekonnast. Kuldkinga võõramaistel liikidel eestikeelseid nimesid enamjaolt tõesti ei ole. Nii et jäägem ladina keele peale. Aasiast pärit macranthos’ele paistab elu heitlikul Maarjamaal sobivat – viis taime on täies õies. „Hästi pikalt õitseb ka,” kiidab Peksar.

Macranthos’e kõrval on end sisse seadnud kaks järgmist kauget külalist: sort „Philipp” – heledam punaka varjundiga kaunitar – ja hästi pisikese sussiga, aga see-eest täpiline Cypripedium guttatum.

Peksar paneb võre tagasi ja rullib loori peale. Viimast pole enam vaja, kui peenra kõrval kasvatate noorte mureli- ja kirsipuude võrad hakkavad ükskord varju andma – kuldkingad tahavad poolvarjus kasvada. Ilma võreta aga ei saa – nooruke Shetlandi lambakoer Tiki tunneb kuldkingade vastu aeg-ajalt nii suurt huvi, et muutub ohtlikuks: Tiki heidab orhideedele otsa või tallab taimed lihtsalt ära.

Järgmises võrepeenras on külaline eksootilisest Tiibetist ja Hiinast, ümar õis nagu muna: Cypripedium flavum. Eemal põõsa all tunnevad end ilma võre ja loorita hästi eestimaised kaunid kuldkingad. Nemad mingit erilist poputamist ei vaja. Kuldkingapuhma kõrval on rida veekanistreid. Mis need on?

„Rabavesi,” ütleb Peksar.

Mõned kuldkingaliigid tahavad kergelt happelist vett, mida Peksar toob lähedal asuvast Kõverdama rabast.

Esimesed pisikesi valgeid ämblikke meenutavad kuldkingavõrsed tellis Peksar katsetamiseks neli-viis aastat tagasi Hiinast. Sellised ämblikulaadsed on laboris kasvatatud taimealged, millel puudub veel maapealne osa. Asjatundjad ütlevad nende kohta ladina keeli invitrio, eesti keeles võiks öelda ka lihtsalt idu. Tellis ta aga juba siis ka suuremaid, juba õitsemisvalmis taimi. Juunis 2021 on Peksaril paarikümne liigi ja sordi ligi kuldkingi. Sort saadakse liikide ristamisel. Liike on Peksaril 13, sorte neli.

„Mõne liigi tahaks veel saada,” ütleb Peksar ja muheleb. Põlvekõrguseks kasvav Ameerika kuldking, kuni seitsmesentimeetrise kuldse sussi ja pruunide paeltega – see oleks uhke! Mõõdutunnet kaotada siiski ei tohi. Maailmas on 51 kuldkingaliiki, kaks kolmandikku kasvab Hiinas, nii mõnedki ainult seal.

Tellida ja osta saab kuldkingi vaid kasvatajate käest. Vabast loodusest neid välja kaevata ja müüa ei tohi. Nii mõnigi liik on selle tagajärjel peaaegu hävinud. Et liiki paljundada ja müüa, tuleb ta kõigepealt kodustada – et see kasvaks ja paljuneks ka väljaspool looduslikku kasvukohta. Otse loodusest maailma teise otsa viidud taimed hukkuvad paari-kolme aastaga, nii et asja neist ei saa.

„Niimoodi saab kasu ainult röövli moodi müüja,” ütleb Peksar.

Müügiks kasvatajaid leidub peale Hiina ka ka Euroopas, aga palju neid pole. Suur osa müüb enamjaolt sorte, mitte liike. Odav lõbu see ostjale pole. Mõne levinuma isendi saab kätte küll 15–20 euroga, harulduste hind trügib aga tuhandeni ja üle selle. „Sortide hinnad on mõistlikumad,” ütleb Peksar.

Kuldkinga võrsed saabuvad pakiga – mullapalli või niiske saepuru sees. Müüakse igas suuruses taimi. Eelistada tuleks selliseid, mis hakkavad kohe õitsema, kuigi see ei pruugi nii minna. Kuldkingad vajavad kannatlikku meelt. Kui juhtub, et esimesed neli aastat õisi ei tule, siis võib minna teist neli veel. Seejärel võibolla tuleb, aga võibolla ei tule ka. „Siis nuputad, mis valesti läks,” ütleb Peksar. Pisikesi idu mõõtu taimi pole otstarbekas osta. Palju läheb välja ning esimeste õiteni kulub kuus kuni kaheksa aastat.

„Mida pisem taim, seda rohkem mängimist,” ütleb Peksar.

Kuldkingadel nagu käpalistel üldse pole kiiret kuskile – õitega võivad nad oodata kümmekondki aastat. Seemnest õiteni kulub 8–15 aastat, sõltub liigist. Ka Peksaril on kuldkingi, keda ta pole veel õitsema saanud. „Kannatust peab olema,” ütleb Peksar. Kannatust oodata, katsetada, poputada, õige mullasegu leida, sest niisama peenrasse võõramaa kaunitare panna ei saa. Muld tuleb ise kokku segada. Suurem jagu liike tahab väikese huumusesisaldusega mulda. Internet aitab, aga mitte alati ja mitte lõpuni. Eestikeelset abimaterjali eriti pole. Siis lähebki käiku vana hea katse ja eksituse meetod.

„Õpid iga aastaga,” ütleb Peksar.

Seda muidugi juhul, kui kohe nii mööda ei pane, et enam parandada ei saa.

Külmaõrnad kuldkingad ei ole. Hiinas kasvavad nad ka kolme-nelja kilomeetri kõrgusel mägedes, nii et suuremale jaole liikidest ei tee Eestimaa talved midagi. Mida nad aga ei kannata – liigniiskust.

Kuldkingade nagu kõikide taimede ja inimestegagi on nii, et osa on pirtsakad, osa leebe meelelaadiga. Nii keeruline aga, kui võiks karta, nende kasvatamine ei ole. „Cypripedium reginae, seda julgen ma soovitada,” ütleb Peksar. Liik on lihtne kasvatada ja efektne – roosakaspunane suss valgete paeltega.

Peksari orhideehuvi on ammune, ses mõttes pole tema kuldkingaviljelus üllatav. Peksar on kümmekond aastat pildistanud käpalisi ja üles võtnud eestimaised 35 liiki. Pildistamata on üks, leeder-sõrmkäpp, kes avastati pärast 120 aasta pikkust pausi Saaremaalt tänavu juunis. „Jääb järgmiseks aastaks,” ütleb Peksar. Praeguseks on haruldus juba ära õitsenud. Suuremat jagu Eesti käpaliste liike leidubki kunagises Hanila vallas, kuhu neid iga aastaga juurde sigineb – 2021 juuniks on sinna kolinud ka seni ainult Saaremaal ja Noarootsis nähtud püramiid-koerakäpp ja ka arukäpp.

Aga ikkagi, miks just kuldkingad?

Peksar kehitab õlgu. Midagi peab ju valima. Eestis kasvav kaunis kuldking on kõige suurema õiega orhideeliik Euroopas. Osa kuldkingi on karvased. „See maailm on päris ilus ja huvitav,” ütleb Peksar.

Perekond kuldking

  • Perekond kuldking, ladina keeli Cypripedium, kuulub käpaliste sugukonda. Perekonda kuulub 51 liiki. Mõned liigid kasvavad ka Alaska ja Siberi tundras, taluvad pakast, kasvavad ka lume all ning puhkevad lume sulades õitsele. Eestis kasvab ainsana kaunis kuldking, Euroopa kõige suurema õiega käpaline. Kaunis kuldking on looduskaitse all. Teda ei tohi noppida ega maast välja kaevata, et koduaeda viia.

Allikas: Arno Peksar

Fotod: Urmas Lauri

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
J.
J.

Respect Arnole sellise vahva hobi eest!

wpDiscuz