Üllatavalt pole ükski erakond peale EKRE hakanud vastu kabinetis sündinud ja üha sagenevatele katsetele ametnike elu isikuvabadusi kitsendades mugavamaks teha.
Siseminister Kristian Jaani vastas päev pärast pikalt edasi lükkunud Keskerakonda astumist ERRi ajakirjaniku Aleksander Krjukovi küsimusele tema maailmavaate kohta, et see on väga seotud politseiniku maailmavaatega. Mõnda aega visati ootamatu vastuse üle nalja, kuid viimaste nädalate debatt kõigi Eesti inimeste biomeetriliste isikuandmete kokkukoondamise üle näitab, et asi on naljast kaugel.
Jaani sai siseministriks Keskerakonna esimehe Jüri Ratase otsepakkumise peale. Eesti erakonnad on juba paarkümmend aastat raskustes muudel aladel edukate inimeste poliitikasse toomisega. Sel on mitu põhjust, alates poliitikute ja erakondade mainest ning lõpetades asjaoluga, et sisuliselt on meie riigis tipp-poliitikas kutseline osalemine võimalik vaid parlamendi või valitsuse liikmena, valimised on aga üksnes iga nelja aasta tagant. Nii on valitsuste vahetumisel lahti haruldane uute nägude võimaluste aken.
Võib juhtuda, et eelneva poliitilise kogemuseta otse valitsusse hüpanud poliitik saab hästi hakkama, kuid on juhtunud ka vastupidi. Ohte on erakondade sees pulbitsevas sisekonkurentsis, mis teatavasti on poliitikas kõige suurem konkurents üldse, riske peitub ka ametnike katsetes minister nende jaoks sobivaid liigutusi sooritama panna.
Viimase valitsuse kaks poliitika uustulnukat näivad olevatpuhtalt ametnike armul. Välisminister Eva-Maria Liimets ei saa avalike esinemistega hakkama ja pole rahvusvahelistes suhetespädevam kui talle kirjutatud jutupunktid. Kristian Jaani on sõnaosavam, kuid samuti täiesti oma agendata.
Aga dokumendi taotlemisel loovutatud sõrmejälgede ja näokujutiste koondamine ühte andmebaasi, et neid kasutada kriminaalmenetluses, ilma valikuvõimalust jätmata, on nii suur teema, et vajab valdkonna ministrilt pädevust, terasust ning kõige enam valijate mandaati ja maailmavaadet. Seda, et terasus on praeguses Eesti poliitikas haruldane, tõestasid kaks EKRE siseministrit, kes ametnike ettelükatud eelnõust esimese hooga üle vaatasid. Kiita ei saa ka ajakirjanikke, kes ilma EKRE riigikogus algatatud vastuseisuta poleks märganudki, et kodanike vabadusi ja õigusi oluliselt riivav eelnõu on seaduseks saamas.
Politseiniku maailmavaatest ongi loomulikult lihtsam, kui iga inimene on potentsiaalne kahtlustatav, kelle biomeetrilised andmed on andmebaasis kliki kaugusel. Sellest vaatest pole oluline, kas inimesed olid passi taotlemisel sõrmejälgi andes teadlikud, et andmed salvestatakse igaveseks riigi andmebaasidesse ning onpolitseilises kasutuses. Aga politseinike partei, ametnike partei, ei ole valimistel osalenud ja neil ei ole parlamendis ühtegi rahvasaadikut. Vabade kodanike huvid ei seisne üksnes maksimaalses turvalisuses.
EKRE vastuseisus isikutuvastamise andmekogu ehk ABISe seadustamisele võib olla oportunism, eesmärgiga potentsiaalsete valijate ringi laiendada. Viimaseid avaliku arvamuse uuringuid vaadates on neil see õnnestunud.
Samas pole ABISe näol tegu üksikjuhtumiga. Tänu EKRE vastuseisule nõustus valitsuskoalitsioon nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muudatused ümber tegema, tagades, et politsei kaasamine pandeemia lahendamisse toimub ainult hädaolukorra või eriolukorra ajal, selgelt fikseeritud ülesannete täitmiseks ja mitte automaatselt, vaid valitsuse eraldi otsusega. Samamoodi on EKRE pidurdanud vihakõneseadust, tehes nii liberaalsete erakondade, isikuvabaduste eest seisjate tööd. Võimalik, et neis vastasseisudes peegeldub EKRE uus nägu, Martin Helme poolt erakonnajuhi kohale asudes toodud muutus.
Reformierakonnal ja sotsiaaldemokraatidel, tegelikult ka teistel parteidel on põhjust ametnike inertsi või mugavuse tõttu vabadusi kitsendavate eelnõude toetamine lõpetada ja enesekriitiliselt peeglisse vaadata.
Seda on suutnud muidu EKREsse ülikriitiliselt suhtuv president Kersti Kaljulaid. Kohtumine Martin Helmega, et riigikogus vastu võetud ABISe väljakuulutamise üle nõu pidada, pole ainus märk, et president, erinevalt siseministrist ja mõnest ajakirjanikust, ei kanna politseiniku maailmavaadet ning võib seaduse tagasi lükata. Võib loota, et ka riigikohtusse pole politseiniku maailmavaade jõudnud.
Mis on Samostiga juhtunud!?….et äkki ausaks hakkas?
Hr. Samostil keeb pudru pisut üle kui nimetab EKRE ministreid kaude nürideks, sest need polla suutnud eelmise valitsuse algatatud ja ametnike poolt ette lükatud eelnõud kohe läbi hammustada. Kui töötad koos vaenlastega, ongi see üsna keeruline, sest kümneid ja kümneid pabereid allkirjastades pead paratamatult tuginema sisukokkuvõttele, mille on sõnastanud seesama süvariigi esindaja… Muus osas võib Samostiga nõus olla. Vaid Kaljulaidi ‘meelemuutusele’ on pakutud mujal märksa proosalisem selgitus: eelseisvad presidendivalimised. Mõistlikkuse algeid ilmutades loodab naisterahvas end valimisväärsemana esitleda.
on juhtunud, pooli vahetanud või
Kui võtame endiseaegse vabatahtliku tuletõrjuja,ühiskondliku autoinspektori,tänase abipolitseiniku,politseiniku,MUPO ja ametnikud kellel on õigus kontrollida koos karistamisega siis nende kõigi vaated aegade algusest alates ei ole ühtinud ega ühti tavainimese vaadetega !
Teeme superandmebaasi ja meie ametnike töö muutub lihtsamaks,nõuame välja kui vaja igivanad andmed,täpsustame neid,tõlgendame ja “ilustame” natuke,söödame ajakirjandusse ning panemegi inimese plate peale !
teil pole juba ammu privaatsust. seda tagas digiajastu tulek ca 20 aastat tagasi. harjuge ära. midagi varjata on siis see teie probleem
Tore, et Anvar areneb ning hakkab mõistma Eesti meedia olematut kvaliteeti ning suudab üles leida tegeliku probleemi – põhiseadusest tulenevad põhiõiguste kitsendamised. Kahjuks artikli lõpp läheb käest, sest loota ühes institutsioonis rumaluse muutumist tarkuseks on reaalses elus võimatu, selleks peaks isikut vahetama.