Eestlastele on sõnamoodustus alati südamelähedane olnud ja sõnavõistlustel lüüakse aktiivselt kaasa. Üheks selliseks sõnaks, mis 1970ndatel andis palju kõneainet ja tõi kaasa hulganisti sõnapakkumisi, on helikopter.
1970ndatel otsiti helikopterile eestipärast lühikest vastet. Pakutud vasted näitavad taas leidlikkust sõnaloome alal. Münti lisab asjaolu, et ka haapsallaste seas oli neid, kes ideid välja käisid.
Helikopteri asemele oleks võinud kasutusele tulla näiteks kiin, lenter, põrr (müra tekitamise pärast), põrnik, tiur, tiibur, tiirik, tõur, tõusur, tõusuk, tiivuk, heljuk (seda küll peeti ebaõnnestunuks, sest kasutusel oli juba hõljuk), helnuk (ametinimetus helnur), vindik, verr, vaabel (Wiedemanni sõnaraamatus leiduva murdesõna vaabel eeskujul), vihur, vurrtiib, verto (vertoehitus, vertopilet, päästeverto). Vahva leid oli kiilik, mida saatis isegi väike edu, sest näiteks tolleaegse Õhtulehe ühe foto allkirjaks oli „Kiiliku MI-8 eesrindlik meeskond”.
Samas eelistasid lennunduse eksperdid ise sõna vehor, mille loomisel lähtuti helikopterile omasest liikumisviisist. Plussiks peeti veel asjaolu, et vehor tuletab meelde vehkimist.
Nagu kirjutati 1973. aasta Sirbis ja Vasaras: „Ring on täis. Tore on see, et kaasalööjaid ja kaasamõtlejaid on rohkesti.” Kaasamõtlejaid oli tõesti palju, ka sõnu, mille vahel valida, sest kokku pakuti helikopterile peaaegu 90 vastet! Lennunduse oskussõnade komisjon eelistas lõpuks sõna kopter. Kiilikut pidas komisjon sobivaks ornitopterile, linnulendu matkivale õhusõidukile (praegu kasutatakse linnuk).
Jätkuvalt on käibel ka helikopter. Ja kuigi teised sõnad kopteri asemel kasutust ei leidnud, on ikkagi muljet avaldav, millise kirega sõnaloomes kaasa löödi.