Suve ei kujuta ette ilma rannamõnudeta, kuid Haapsalu kui peene suvituskoha maine kõrghetk oli möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel.
Päevaleht kirjutas 1936. aastal Haapsalu kohta: „Siinne elutempo on tormitsev ja suviti kiire, Haapsalu on moderniseeritud moodsaks supellinnaks.” Rahvas tuli suviti Haapsallu, sest lisaks peesitamisele esinduslikus Aafrika rannas oli seal ka aktiivset tegevust ja kultuurielamusi. „Eelmisel pühapäeval sõitis Haapsallu 22 vagunitäit pealinna rahvast, läinud pühapäeval tuli 14 vagunit,” kirjutas 1934. aasta ajaleht Vaba Maa. „Haapsalu moodustab ja kombineerib praegu pinevalt lõbustusi, et suvitajaid kauem kinni hoida. Arvestades möödunud hooaja kogemusi püütakse süvendada huviringide tegevust. Põhimõtteks on see, et keegi ei tohi tunda igavust,” võime lugeda ajalehest Uus Eesti.
Suvine aktiivne seltsielu keerles tol ajal Suurel Promenaadil ja Aafrika rannas. Aafrika rand pole praegugi linnakaardilt kadunud, kuid supluskohana on ta oma maine ammu minetanud. Kuigi kui Vikipeediat uskuda, on Aafrika rannakompleks kavas osaliselt taastada – nendesse plaanidesse mahuvad nii suplusbasseini kui ka hüppetorni taastamine. Tundub küll väheusutav, aga mine tea. Valimiste-eelses tuhinas on ikka aeg-ajalt räägitud Haapsalu kui Põhjamaade Veneetsia taastamisest.
Juba sada aastat tagasi nägid tollased linnaisad suurt potentsiaali Paralepa rannaalas. Mis saaks olla paremat, kui et rong sõidutab pealinna supelsaksad otse randa.
Sirvides 1928. aastal valminud Paralepa pargi planeerimiskava, võib vaid imestada, kui lennukas oli tollaste linnavalitsejate fantaasia linna uue puhkepiirkonna väljaarendamiseks. Järgitud oli Aafrika rannapromenaadi eeskuju, mis eeldanuks esmalt mere üleujutusala tõstmist. Kavandatud oli kaldaala atraktiivsuse suurendamine ning rannaalale aktiivsete ja lõõgastuvate tegevusvõimaluste loomine. Planeering nägi ette kuursaali, kõlakoja, tenniseväljakute, restorani, merre ulatuva paadisilla, laste mänguväljakute ja veel hulga teiste objektide ehituse. Kui poleks vahele tulnud keerulised ajad (majanduskriis, maailmasõda), küllap oleks need plaanid ka teoks saanud.
Tol ajal avaldus Haapsalu linnavõimu tugevus linna strateegilises kujundamises. Linn püüdis teadlikult eelisarendada maksujõulisele puhkajale mõeldud keskkonda ja selle nimel oldi nõus pingutama, kokku hoidma. Suurt vaeva nähti ehitiste jaoks riigilt toetuste ja sihtlaenude saamiseks. 1930. aastate lõpuks turundas Haapsalu puhkuse ja lõbusa ajaveetmise sihtkohana.
Täna on Haapsalu maha mänginud selle supellinna positsiooni, mis tal kunagi oli. Haapsalu esindusrand peaks olema Paralepa rand, kuid enne rannahooaja algust seal jalutades tulid tahes-tahtmata mõttesse meie oma armastatud luuletaja Ernst Enno luuleread: „Igav liiv ja tühi väli…”. Pole rannahoonetki… Rannahoone oli aastakümneid selle ranna üks maamärk. Linnal puudus aga selge visioon, mida selle hoonega peale hakata. 2018. aasta mais kirjutas Lääne Elu, kuidas rannahoone laguneb. Nüüd, kolm aastat hiljem pole hoonet, pole ka probleemi…
Üks olulisemaid probleeme, millega Paralepa rannaala praegu silmitsi seisab, on ranna kasutajate arvule mittevastav infrastruktuur ja inventar. Neid kitsaskohti peaks lahendama rannaala kaasaegseks puhkealaks arendamine.
Võiks ju meenutada, kuidas taasiseseisvusaja alguses Paralepas töö käima läks. Oli see siis erainvestorite taganttõuge, kes erastasid laguneva rannakohviku, või uue linnavalitsuse kindel soov luua võimalused kvaliteetse, tervikliku ja kaasaegse puhkeala väljaarendamiseks. Neil aegadel leidis linn võimaluse investeerida nii randa kui ka laiemalt rannaalale. Esmaste töödena meenuvad rannaala puhastamine roostikust, rannabasseini likvideerimine, merega ühenduses olevate kanalite ja veesilmade süvendamine ning puhastamine, ülekäigusildade paigaldamine. Kuna rannamõnude nautimiseks on ühtviisi olulised nii kvaliteetne merevesi kui ka puhas ja kivideta rannaliiv, sõeluti enne rannahooaja algust liiva.
See oli aeg, kui Paralepas läks aktiivselt käima ka kultuurielu. Esimene, nüüdseks Pärnusse kolinud Grillfest toimus just Paralepas. Samas olid järgmistel aastatel ka Fire Night’i suurüritused. Nende ürituste külastatavus oli Haapsalu kohta üllatavalt suur – hinnanguliselt kuni 30 tuhat inimest. Üritused poleks aga saanud toimuda, kui linn poleks ette valmistanud taristut. Alustati üleujutusala täitmisega, asfalteeriti kontserdiplats (hiljem hõivas koha skatepark), ehitati välja juurdepääsuteed kontserdialale, uus Ranna tee lõik alates Ungru teest, loodi elektrivalmidus. Oli järjepidevus ja aastatega lisandus ikka midagi uut.
Siis aga ootamatult aeg justkui seiskus. Vahetus linnavõim, kaardilaua taha tulid korraks uued näod. Kuigi aastate pärast võtsid kukutatud mängijad omad kohad taas sisse, on Paralepa arengule jäänud paraku pidurid peale.
Midagi on siiski ka tehtud: Jaama ojale valmis betoonsild ja rand sai igati kaasaegse WC. Randa paigaldati ka üksikuid atraktsioone, mis on aga jäetud samamoodi seisma, kuniks nad ükskord täielikult ära lagunevad, igatahes pole märgata mingi kõpitsemise või värskendava pintslitõmbe jälge. Nii mõnigi neist atraktsioonidest võib aga juba praegu põhjustada lastele vigastusi.
Rannas liikudes riivab silma seegi, kuidas kunagi süvendatud ja puhastatud kanalites ja tiikides on jällegi hakanud vohama roog. Kunagise tehtud tööga maha visatud raha ja aeg.
Linnal ei saa kunagi olema nii palju vaba raha, mis võimaldaks Paralepa väljaarendamist kaasaegseks rannaalaks. Üks lahendus on erainvestorite kaasamine. Kuid kuidas täna meelitada Paraleppa erainvestorit, kui puudub selge nägemus, mida linn seal näha tahaks. Siis jääbki see rohkem ootuseks. Linnal pole kogu rannaala hõlmavat planeeringut, mille eesmärk oleks supelranna ja sellega vahetult külgneva roheala planeerimine ning rannaalale ehitusõiguse määramine rannapaviljonide ja randa teenindavate objektide ehitamiseks. Kui seda protsessi edasi arendada, tekib linnal eelarvesse kohe hoonestusõiguse müügist täiendav sissetulek. Või on siin võimust võtnud hoopiski Tõnissoni mentaliteet – mis nad siis tulevad siia meie õue peale laiutama? Kui tänaseid linnajuhte kollitab ideede nappus, siis oleks üks võimalus korraldada ideevõistlus.
Juba praegu saaks rannas korraldada midagi, mis ei vaja palju raha. Miks mitte tuua pimeda sügistalve järel töö noortega suvel meie randadesse. Ranna noortekeskus võiks lähtuda ideest, mille järgi noorsootöötajad peaksid minema sinna, kus on noored, mitte neid ainult keskuses ootama. Ranna noortekeskus saaks pakkuda noortele mitmesuguseid tegevusi: sportmänge, mitmesuguseid töötubasid (näiteks tantsu, jooga jms), meisterdamist vms. Keskus võiks sinna kaasata ka puuetega noori, pakkudes ka neile lõõgastavat tegevust ja teraapiat. Paralepa rannas seesugusteks tegevusteks kindlalt ruumi jätkub.
Linn võiks püstitada rannaalale kohalikust materjalist (pilliroog) katusega bangolo tüüpi majakesi ja katusealuseid – seesugused rajatised tooksid randa tõelise feelingu… Praegu pole rannas mingit rannatarvete laenutust, ei laenutata rannatoole, päikesevarje ega ka eri rannamänge (petank, Möllky vms). Kui väikeettevõtjatel puudub huvi seesuguse teenuse pakkumiseks, siis miks mitte anda noortele gümnasistidele võimalust proovida ettevõtluse maitset ja võimaldada neil rannatarvete laenutust kas töömaleva või mõne muu ettevõtluse vormis. Igal juhul on siin linna abi oodatud.
Kui jutt läks juba mängudele rannas, siis üks ettepanek linnale. Kuulimäng petank on väga populaarne rannamäng ja tean, et ka meil mängitakse seda palju. Linnas pole aga statsionaarseid kohti, kus seltskonnad võiksid vabal ajal kokku tulla ning mängida. Paralepa rannaala võiks olla selleks igati sobilik koht. Kui linn rajaks Paralepa ranna murualale mõned standardsed mänguväljakud, küllap siis oleksid rahul nii puhkajad kui ka harrastussportlased ja ehk tänased linnajuhidki.
Ma ei ole nõus artikli autoriga. Elan korteris, Jaama piirkonnas. Nii ei väga lähedal Paralepa rannale. Paralepa on minu kodurand. Käin seal igal aastaajal, suvel päevitamas ja ujumas, muul ajal jalutamas ja jalgrattaga sõitmas. Mina olen väga rahul rannaga ja ujumisalaga. Lapselastele meeldivad igasugused mänguvärgid ja skatepark. Ka rannavalve on olemas ja nüüd ka igavesti tore kiosk. Ja mis peamine, rahvast on parasjagu, ei mingeid masse. Rahu ja vaikus. Vaikus, mis on tänapäeval kõige suurem loodusvara. Ma ütleks, midagi ei ole vaja Paralepas muuta!
Kardan, et see on laiem probleem. Selliseid inimeste jaoks toredaid kohti pole tuleviku maailma le enam lihtsalt vaja. Inimeste asi on rügada tööd, muud pole vaja. Selleks luuakse totaalkontrolli süsteeme. Biomeetriliste andmete politseile kättesaadav uksega tehakse meile siia orjanduslik hiina. Kulub sellele süsteemile 13 miljonit ja see on sama, mis vaja operatiivteenistuste arvelt kärpida. Mis lõbustustest me veel räägime, kui isegi tuletõrjelt raha ära võetakse. Vaadake laiemat pilti ja püüdke aru saada kuhu meid viiakse.
Selleasemel,et kirjutada asjast käib arutelu “kas juhan või enno”!
Promenaad oli kunagi koos Aafrika ranna ja basseiniga tõmbekeskus aga täna teha Aafrika randa ujula ja hüppetorn ? Samahästi võiks siis selle hüppetorni ehitada puhastusseadmete juurde,seal isegi bassein juba olemas !
Tagalahe ökosüsteemiga ei taha keegi tegeleda seega oleme varsti ise oma enese rooja sees silmini.
Mis puutub Paralepa randa siis ehita sinna nii palju infrat kui tahad jääb see ikkagi ebameeldivalt mudaseks aga Vasikaholm vajaks ujumaminekuks ca 40 m silda !
Paralepa rand selle praegusel kujul on ilmselgelt Haapsalu häbiplekk.
on mere ääres, aga promenaade pole, peale kuursaali oma, mannetu
Igatahes selle eest on linnapeal isiklik sanatoorium ju .
rahade suunamisel sinna paralepa spaa hüvanguks on kirjatsural hindamatud teened endise ametnikuna
Eesti Lohesurfiliidu kodulehelt võime näha, et Paralepa ranna-ala on ametlik surfirand Eestis. See ala on viidud aktiivsest lesimisalast kaugemale, aga kuidas sinna ligi pääseb, sellele pole linnavalitsus mõelnud. Kunagi oli ka nüüdseks lammutatud rannahoone taga telkimise ja karavani plats, mille tarvis on seal tänini veel elektrivoolu väljavõtukohad, aga nüüdseks on see ala võsastunud ja rohtu kasvanud. Õige peremees nii ei toimiks.
konnatiigi järele pole vajadust, aga igasugu virisejaid ja äpusi leidub alati
Kui jälgida teisi omavalitsusi, siis on hea tava, et kohalike inimestega ikka räägitakse, meil aga seesugust kommet pole. Karilaid on nii nagu on, rohkem Tallinnas ja Haapsaluga ei seo teda miski, kui ainult volikogu ja tennisetreeningud tööpäeval linnapeaga. Sukles aga kardab veidigi mõtlevat inimest, kui Vanapagan välku. Olete te kuulnud-näinud Suklest kutsuvat linna inimesi avalikule arutelule viimase aja näitena Posti tänava või Kiltsi tee remondi küsimuses? Ju ei! Jääb mulje, et mina valitsen ja mina otsustan, linna alamatena ei ole teil sõnaõigust… Kui kellelgi meenub avalik arutelu, millele on Sukles rahvast kokku kutsunud, siis andke teada.
Põneva arenduspotentsiaaliga on ka Krimmi holm, mis mingil müstilisel moel on erastamiste-ärastamiste käigus tervikuna eraomaniku kätte sattunud, kes paraku pole juba aastaid võimeline selle sülle kukkunud varaga ka midagi mõistlikku tegema. Krimmi holm koos sellel kulgenud linnatänavaga on kunagi pikalt olnud aktiivne ja kõigile avatud osa linnaruumist. Lisaks ka väga eriline osa – ulatudes kaugele Haapsalu lahte. Krimmi holmita meenutab Haapsalu vanem linnaruumi osa kaardile vaadates appi karjuvat jänest, kellel üks kõrv maha lõigatud. Tegelikult on maha nüsitud teinegi kõrv, sest ega Bürgermeistri holmiga lugu palju parem ole. Ehk oleks juba aeg holmide teemaga tegeleda, sest mis Põhjamaade Veneetsiast me… Loe rohkem »
Minumeelest puhas kuld taaskord Hr. Tamme poolt. Vägagi asjakohased tähelepanekud, kommentaarid ja ettepanekud. Mainitud probleemide kõrval on minumeelest üks suur probleem Haapsalus (mida mainiti ka artiklis) ja see on nimelt erinevate rajatiste hooldamatus, on siis selleks atraktsioonid rannas, laste mänuväljakul, promenaadil jne. Iga puidust rajatis, on selleks siis terrass, või mänguväljaku atraktsioon kiigede näol, vajab perioodilist puhastust ja hooldus (õlitamise ja immutamise näol) ja see on elementaarne, ning tõenäoliselt antakse ka ehitaja poolt nn kasutus- ja hooldusjuhendiga kaasa. Seda ei tehta Haapsalus, kuigi meil on väga konkreetse nimega linna allasutus HAAPSALU LINNAHOOLDUS. Kõik viitab ju sellele, et antud allasutus peaks… Loe rohkem »
See on Juhan Liivi luuletus siiski. SÜGISE
Igav liiv ja tühi väli,
taevas pilvine;
jõuan tulles metsa äärde,
tuleb nõmmetee.
Männi roheline samet,
üksik metsatee:
pedak heleroheline,
kask kuldkollane.
Pedak heleroheline,
kask kuldkollane!
Nõmm on sügisele
langend kaenlasse.
kõigil pole maja ja hoovi,kus grillida. Miks ei võiks siis Haapsalus olla selliseid üldkasutatavaid grillimiskohti ? Tallinnas on neid palju ja neid kasutavad nii noored kui ka vanemad inimesed. Ja pole mingit läbu ega kisa.
No läbu ja kisa muidugi on, eriti slaavikeelset 🙂 Aga plussiks on see, et ei lagastata kõiki põõsaaluseid ära, seegi hea.