Aidi Valliku aiandusblogi: tulbid otse loodusest

Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur

Kõik aedtulbid (Tulipa gesnerana), millest eelmisel nädalal juttu tegin, on kogu oma dekoratiivsuses, värvide ja vormide külluses rohkem või vähem hübriidid, pikaajalise aretustöö tulemus. Botaanilised, looduses kasvavad tulbiliigid, mida tegelikult on maailmas kokku tervelt sadakond, on nende kõrval justkui unustusse vajunud. Pole neil ju hübriidsete sortidega võrdset toredust, suurust ega erilisi vorme. Aga armsad ja ilusad on nad siiski ja paljud oskavad ka neid oma peenrasse ihaleda. Et Eesti pole tulpide kodumaa, on muidugi ka looduslikud tulbid meile sisse toodud, aga üksikud tugevamad liigid on suutnud siin lausa aedadest ja parkidest loodusesse naturaliseeruda või kasvada mõnes vanas aias peenrata, keset naate, nõgeseid ja unustust.

Nii on Haapsalu aedades laialt levinud kõrge ja elegantselt peenikesel kaarduval varrel õitsev erekollane metstulp (Tulipa sylvestris). Alles õie avanedes keerab see end üles päikese poole. Kesksuvel kuivatab ta oma peened pealsed märkamatult, risustamata nende kolletumisega peenart. Nii elegantne ja habras, kui ta ka ei tundu, suudab ta ometi ajapikku vallutada iseseisvalt suuri alasid ja võib muutuda ka nuhtuseks neile, kes taimede sellist isetegevust ei kannata.

Kui soovime teda aga meelega oma aeda kasvama tuua, seisame probleemi ees. Nimelt on tema väikesed sibulad mullas niivõrd sügaval, pikkade ja looklevate stoolonite otsas, et nendeni jõudmiseks tuleb tublisti vaeva näha. Labidasügavusest väljakaevamisest ei pruugi üldse piisata. Sellepärast on minu meelest mõistlikum püüda tema sibulaid või potistatud taimi osta mõnelt taimemüüjalt. Edasi suudab see lilleke meie aias juba kenasti ise paljuneda.

Juba ammust ajast on meie aedades levinud ka madal hilis- ehk tarda tulp (Tulipa tarda) oma kollaste tähtjalt avanevate õitega. Et tema sibulad on mõistlikul kõrgusel ja ta ise kasvab ka konkreetsete puhmastena, on tema oma aeda toomine hoopis lihtsam sooritus.

Erinevat tooni kollased on veel oma kasvu kohta uskumatult suure õiega Batalini tulbite sordid (Tulipa batalinii) ja Urmia tulbid (Tulipa urumiensis), samuti minu vilumatule silmale viimasega ülisarnane Celsiuse tulp (Tulipa celsiana).

Kaunis tulp (Tulipa humilis) on nagu eelmisegi liik madalapoolne ja hapra ehitusega. Teda liigub just sortidena, mis enamasti on heledamates või tumedamates roosades toonides.

Veidi sarnane kaunile tulbile on Bakeri tulp (Tulipa bakeri), mis samuti liigub tihti juba sortidena. Ka tema värvigamma on umbes samasugune.

Roosa või lillakasroosa õiega ning madaluke on ka kaljutulp (Tulipa saxatilis), mis vajab veidi kuivemat ja lahjemat mulda. Õige oleks ta istutada kiviktaimlasse.

Valkjate või heleroosade õitega, millel lustlik kollane süda, rõõmustavad silma Turkestani tulbid (Tulipa turcestanica), mida botaanikud eelistavad kutsuda paarisõielisteks tulpideks (Tulipa bifloriformis). Valgete õitega on ka norutulp (Tulipa binutans), mille nõtke vars on, nagu nimigi ütleb, veetlevalt allapoole kaardus. Ka kõige varasem looduslikest tulpidest, neitsitulp (Tulipa polychroma), on puhasvalge õiega ning madaluke. Ta on väga-väga ilus, kuid niiskustundlik, ja sellepärast ei pruugi tema kasvatamine tavalises püsikupeenras õnnestuda, tema tahab kindlasti liivast ja klibust kuiva alpiaeda või kiviktaimlat.

Kõigi botaaniliste tulpide hea ning aednikule igati meelepärane omadus on see, et neid ei pea perioodiliselt peenrast välja kaevama, kuivatama ja siis jälle tagasi istutama. Neid ei pea kastma ega väetama ega muid trikke tegema. Kui kasvukoht on neile sobiv, siis nad lihtsalt kasvavad ja ilulevad seal meie rõõmuks ning iseenda kasuks. Nende sibulate väljakaevamisele ja tagasiistutamisele peab hakkama mõtlema alles siis, kui puhmas on läinud aastatega nii tihedaks, et tal pole enam jaksu õitseda.

Muidu tahavad nad, nagu kõik tulbid, päikesepaistelist kasvukohta ja kõige tavalisemat aiamulda – peale üksikute erandite, mida eespool nimetasin. Ja muidugi natuke armastust ka.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments