Haapsalu linnagalerii kuraator Agur Kruusing on seal 25 aastaga korraldanud 300 näitust ja vähemalt ühe suuremat sorti skandaali.
Agur Kruusing, olete 25 aastat kureerinud Haapsalu linnagaleriid ja galerii kõrval sündinud. Sõna otseses mõttes.
Olen jah. Seal oli ju sünnitusmaja, selles hoones, mis galerii kõrval on. Ei saa öelda, et ma sellest midagi mäletaks.
Pidasin silmas, et olete sündinud ja kasvanud Haapsalus. Missuguses Haapsalus praegusega võrreldes?
Linn on üles vuntsitud. See on tegelikult ka kõik.
Autostunud on sada protsenti. Ei mahu enam üldse liikuma. Muud vahet ei ole.
Loomerahvas kipub moodustama dünastiaid. Teie olete esimese põlve kunstnik.
Isa oli mul bussijuht ja ema raamatupidaja, täiesti harilikud inimesed. Mina olen ka täitsa harilik inimene, ei tunne end kuidagimoodi teistsugusena.
Ometi läksite maalikunsti õppima. Miks just seda?
Aga mida kunstnikud teevad, väikelinn, nagu see oli?
Kunstnikud maalivad!
Tol ajal ei osanud keegi teistmoodi mõelda. Ja see romantiline Pariisi aguli kujutelm, mis oli kuidagi pähe taotud ja mida kohalikud kunstnikud üritasid etendada. Et kunstnik on see, kes on alailma purjus, kooberdab ringi ja elab vaesuses.
Tegelikult midagi sellist ju ei eksisteeri. See eksisteerib ainult inimeste peas.
Olete 25 aastaga korraldanud Haapsalus 300 näitust. On teil meeles, mis plaanidega te aastal 1996. tööle asusite?
Galerii oli siis noor – viieaastane.
Tundus olevat töö, mille kõrvalt saab omi asju teha.
Ega ma midagi teadnud. Niisugust ametit nagu galerist ei eksisteerinud, keegi seda tollal ei õppinud ega õpetanud.
Kas esimest näitust mäletate?
Ei mäleta. Ma ei usu, et see kuskil kirjaski on. Arhiivi hakkasin pidama hiljem.
Aitäh, selle töö eest.
Ajad on muutunud ja täna on vaja ka kunstiteoste originaal-nimesid muuta vastavalt valitsevale revolutsioonilis/kommunistlikule ideoloogiale. Proovi sa kuraatorina vastu hakata ja mitte võltsida, siis jääd tööst ilma.