Juhtkiri: näiline võimalus

Läinud nädalavahetusel jäi hoogtöö korras kasutamata tuhandeid doose koroonavaktsiini ja puhkes arutelu, kes õigupoolest peaksid kaitsesüsti saama. Kui üle 60aastased seda ei taha, kas ei võiks siis saada nooremad?

Kui nii küsida, siis vastus on jah. Kui tõesti ei taha. Maakonnalinnades drastilist  ülejääki ei olnud. Jah, ootelehed ei täitunud tundidega, ja väga hea, et ei täitunud, see kaitses ka umbe jooksnud veebilehe eest, aga täis need said. Läänemaa haiglas üle jäänud 30 doosi ei ole mingi probleem, Tallinna tuhanded aga on.

Kas on põhjust arvata, et pealinna eakad on vaktsiinivaenulikumad kui ülejäänud? Kujutlegem üht 75aastast Tallinna prouat. Ta on kiire reageerima ja orienteerub meedias paari päeva jooksul jagatud infos kenasti. Tal on arvuti ja internet. Ta suudab endale aja boneerida. Aga proual ei ole autot.Ta peaks vaktsineerimispunkti jala minema. Ta on heas vormis, julgeb arvestada viie-kuue kilomeetriga edasi-tagasi. Ta arvestab ka sellega, et tagasiteel võib pea ringi käima hakata, ent sel juhul käiks ka poole lühem maa üle jõu. Ühistransport? Ümberistumisega? Proua otsustab, et see pole mõistlik. Takso? Kallis. Ilmselgelt lööb see tark ja tegus proua käega ja jääb oma perearsti kõnet ootama.

Temal kiiret ei ole, käib ta ju nagunii ainult jalutamas ja korra nädalas poes. Kiire on riigil. Või valitsusel. Või terviseametil. Kiire on „neil seal ülal“. Isegi nii kiire, et nad ei mõtle hetkekski, mis võimalused nende kaitstaval riskirühmal üldse on. Kas, kust ja kui kiiresti nad suudavad infot leida ja sellele reageerida? Kõik eakad ei ole nii ärksad, kui too 75aastane ja isegi temal jäi minemata, aga mitte sellepärast, et ta kaitsesüsti ei taha. Ta tahab seda väga, aga nädalavahetusel kiiruga pakutud võimalus seda saada oli paraku näiline.