Lääne Elu ajakirjanik Kaie Ilves kirjutas tõsielulise muinasjutu iseäralikust konnapojast. Väikelasteraamat on nii värske, et autor pole seda veel käes hoidnud.
Kuigi “Iseäralik konnapoeg” on mõeldud eelkõige pisikestele põnnidele, annab see mõtlemisainet ka suurematele, täiskasvanutelegi. Konnapoeg sündis teist värvi nahaga kui teised. Kuidas ta eluga toime tuleb?
„Üldiselt on see siiski lugu erinev olemisest ja kõigest, mis sellega kaasas käib,” võttis autor loo ühe lausega kokku.
„Konnad mulle meeldivad jah,” ütles Ilves ja lisas, et lapsena sai neid taga aetud küll. „Muidu on konn ju pigem selline ehmatust tekitav. Aga ma arvan, et lapsed, kes „Iseäralikku konnapoega” loevad, enam konna peale ei ehmata ja konna ei karda.”
Tõsielulised on Ilvese muinasjutud ses mõttes, et tal on neid kirjutades silme ees konkreetsed kohad. „See konnapoja kraavikallas on täiesti olemas ja hullu teadlase maja niisamuti. Ja hull teadlane ise muidugi ka,” ütles Ilves.
„Kui ma raamatut kirjutasin, siis käisin seal kraavikaldal tihedasti. Taimi vaatamas. Olustik peab olema täpne, kuigi tegemist on muinasjutuga,” ütles ta „Ja ka Ülle (raamatu on illustreerinud Ülle Meister) käis Jaani-Aadu konnasid kuulamas ja vaatamas, kui joonistas. Seal elab neid mingi suurem kamp.”
Ilvese eelmise lasteraamatu „Väike roostikukaru” peategelane Ruufus ja vastse teose konnapoeg Preedik tegutsevad Matsalus Penijõel. „Vesirotiemand oma lastekarjaga on mõlemas raamatus sees,” ütles Ilves. „Need mõlemad on poisteraamatud, kui neid kuidagi liigitada, sest Ruufus ja Preedik on poisid.”
Peale selle, et Ilvese lood on tõsielulise taustaga, on neil veel üks ühine joon – mõlema illustraator on Ülle Meister. Koostöös viimastel Läänemaal Kokre külas elanud kunstnikuga on ilmunud kolm raamatut. „Iseäralik konnapoeg” sai kaante vahele Meistri jaoks postuumselt, sest kunstnik lahkus meie hulgast tänavu 6. jaanuaril.
Ilvese lasteraamatutest on mitu kassidest. Neist on ta aga tasapisi kaugemale kõndinud – esmalt roostikukaru, nüüd konnade juurde.
„„Väike roostikukaru” oli just ilmunud ja mõtlesin, et miks mitte konnad ja kiilid jutu sisse panna. Kiil jäi küll ainult pildile, jutu sisse sai konn. Ja seal on ju ka kõrvahargipapa. Kõrvaharke ka kardetakse ja vihatakse, aga see papa on väga kohusetundlik isa, käib ringi,pojukesed pambuga seljas,” ütles Ilves.
Rahva Raamat on nende Matsalu pisielukate tarvis loonud suisa eraldi sarja – Pisimutukad. „Pisimutukateks me Üllega neid nimetasime. Raamatus on pühendus ka Üllele, kõikide pisimutukate emale,” ütles Ilves. „Mingit sarja ei olnud plaanis, aga nii see kuidagi läks, et kirjastaja võttis sellest meie pandud nimest kinni.”
Pisimutukaid Ilves ei pelga. Isegi ämblikke mitte. Kas ka ämblikuraamat võib ka kunagi tulla? „Ämblikuraamat? Miks mitte!” ütles Ilves.
Üks raamat on praegu pooleli. „See on vähe suurematele lastele,” ütles Ilves. Kaks uut pisimutukate lugu on piltide ootel.
Meister, kelle viimaseks tööks jäi „Iseäralik konnapoeg”, on aastate jooksul illustreerinud Ellen Niidu, Leelo Tungla, Paul-Eerik Rummo, Jaan Krossi ja paljude teiste raamatuid.
Kaie Ilvese lasteraamatud
2021 „Iseäralik konnapoeg”
2019 „Väike roostikukaru”
2016 „Preili Pöörane ja teised kassid”
2015 „Vigur kellassepp”
2014 „Tädi, Motja ja Nipsik”
2013 „Sünnipäev”
2013 „Tädi ja Motja teistmoodi suvi”
2013 „Vanaisa maja”
2012 „Tädi, Motja ja teised”
Ülle Meister
Ülle Meister 27. august 1948 – 6. jaanuar 2021) elas Tallinnas, Martna kandis Kokre külas oli tal maakodu.
Vana kooli kunstnikuna ei kasutanud Meister raamatute kujundamisel arvutit ega moodsat digitaalset joonistuslauda – illustratsioonid on käsitsi maalitud akvarellid.
Aitäh Kaie. Oled äärmiselt aus ja väärikas ajakirjanik. See, et Sa lastele kirjutad on ajastu märk. Lapsed vajavad Sinu raamatuid, sest need on huvitavad, sisutihedad, täpsed, õpetlikult lastepärased. Ikka jõudu Sulle kahel rindel- nii kirjanikuna, kui ajakirjanikuna