Koroonakriisi viimased kuud ähvardavad tulla rasked, kuid seejuures ei tohi unustada, et selle lõpp on lähedal.
Eesti majanduse tulevikust täna optimistlikul toonil rääkimine tundub võõras ja vale. Majandus on languses, töötus kasvab ja koroonapatsientide kuhjumine haiglates annab märku sellest, et liigume aina karmimate piirangute poole. Ühesõnaga – lähiajal tundub olevat vähe asju, mille üle rõõmustada. Ent keerulise hetkeseisu juures ei tohi unustada pikemat vaadet.
Peamine põhjus, miks oleme sunnitud rakendama ühiskonnaelu puudutavaid piiranguid, on haiglate ülekoormus. Kuigi see on viimase kahe nädala jooksul oluliselt suurenenud – ja suureneb veelgi, on siin juba ka töövõite. Haiglapersonali haigestumine on vaktsineerimise tõttu oluliselt vähenenud ehk inimesed, kes haigeid ravivad, on võimelised seda tegema. Täie hooga on käivitunud ka haiglate peamiste „klientide” ehk vanemaealiste või muul viisil riskigruppi kuuluvate inimeste vaktsineerimine. Suur panus on juba see, et vaktsineerida on jõutud enamik hooldekodude patsientidest, mis aitab vältida suurte kollete teket. Kõigi riskirühmade, sh keskealiste, vaktsineerimine võtab veel muidugi aega, ent mida aeg edasi, seda väiksemaks jääb grupp, kellele seas koroona suurimat hävitustööd teeb.
Ehk siis, kuigi lähinädalad ähvardavad kujuneda väga koledaks, võiks loota, et aprillis hakkab haiglate koormus vähenema ja maikuuks võiksime jõuda olukorrani, kus piiranguid saab oluliselt leevendada ja enam mitte kunagi kehtestada.
Tulevikule pandud lootuste kõrval tasub võimaluste piires rahul olla ka Eesti senise käekäigu üle. Nädala alguses avaldas Statistikaamet esmase hinnangu sisemajanduse kogutoodangu suurusele 2020. aastal. Kevadel kardetud 10% kukkumise asemel piirdus mullune majanduslangus -2,9%ga. Euroopa Liidu riikidest, kes praeguseks oma SKP numbrid kokku on arvutanud, sai veel vähemaga hakkama ainult neli riiki. Eelmise aasta neljandas kvartalis kahanes majanduse loodud lisandväärtus vaid 0,8% ehk tegemist oli väikese korrektuuri, mitte tõsise majanduslangusega. Mitme olulise tegevusala, sh ehituse ning jae- ja hulgikaubanduse, lisandväärtus IV kvartalis aastases võrdluses juba kasvas. Enam kui 10% langes lisandväärus vaid kahel tegevusalal: majutus ja toitlustus ning põllumajandus, mis on SKP mõistes ka ühed väiksemad majandussektorid.
Lisaks sisemajanduse kogutoodangule avaldas Statistikaamet lõppeval nädalal ka värske palgastatistika. Selle kohaselt kasvas keskmine brutopalk nii neljandas kvartalis kui ka 2020. aasta peale kokku 2,9%. Ehkki tegemist on viimase 10 aasta nigelaima palgakasvuga, on 3% palgakasv 3% majanduslanguse ajal siiski tubli saavutus.
Kui varasematel aastatel on palgakasv olnud üle majandussektorite suhteliselt võrdne, siis kriis on siin teinud suuri korrektuure. Leidus alasid, kus palk kasvas väga kiiresti, ent ka neid, kus see hoopis vähenes. Üllatuslikult oli keskmise palga langus suurim jae- ja hulgikaubanduses, kus see kahanes pea 10%. Üllatuslikult seepärast, et jaekaubanduse kui terviku jaoks oli 2020. aasta suhteliselt edukas: languse asemel müük hoopis tõusis 3%. Oluliselt kehvemad olid majandustulemused küll hulgikaubanduses ja automüügis. Ootuspärane oli palgalangus majutuse ja toitlustuse ning meelelahutuse alal, kus keskmine palk vähenes vastavalt 5% ja veidi üle 2%. Tõelises paralleelreaalsuses liikus palk aga niigi hästi tasustatud tegevusaladel nagu info ja side ning kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus, mis hõlmab erinevaid valgekraelisi ametikohti. Info ja side alal suurenes keskmine palk lausa 10%, jõudes IV kvartalis 2650 euroni.
Ent mis siis on majanduse väljavaade lähema kuu-kahe jooksul? Lühidalt – kesine. Kuigi koroonaviiruse levik on Eestis suutnud pidevalt ennustustele alla jääda, siis on praegune ligi 1500 nakatunut päevas väga suur arv ja muudab olukorra haiglates lähinädalatel väga keeruliseks. Seetõttu on paratamatu, et uusi piiranguid tuleb kehtestada. Lihtsam lahendus oleks, kui tööandjad keelaksid tööl käia inimestel, kes saaksid tööülesandeid ka kodustes tingimustes täita. Kahjuks pole selles osas suutnud eeskuju näidata isegi avalik sektor. Suurim oht majandusele on aga mitte piirangud, vaid see, kui viiruse levik venitab kriisi maisse-juunisse. Mõistlikum tundub reageerida pigem järsult ja kohe, et naasta normaalsusesse võimalikult ruttu.
Karta on, et sel korral ei pääse riik ka majandusliku abi osutamisest. Küll tuleb silmas pidada, et abi jõuaks nendeni, kes seda enim vajavad, mitte nendeni, kes kõige kõvemini karjuvad. Lõpetuseks – kuigi koroonakriisi viimased kuud saavad olema senise teekonna raskeim osa, siis finiš mäetipus juba paistab.
