Pärnu maakohtus jätkus esmaspäeval kohtuprotsess mullu suvel Lihulas kahe inimese mõrvas süüdistatava Mikk Tarraste üle tunnistajate kuulamisega.
Kohus kuulas esmaspäeval kuue tunnistaja ütlusi ning jätkab protsessil tunnistajate kuulamist 8. märtsil. Tarraste ütluste kuulamine on kavandatud 5. aprillile.
Eelmisel esmaspäeval alanud protsessil tunnistas 33-aastane Tarraste oma süüd ning nõustus kõikide tema vastu esitatud tsiviilhagidega. Samas ei tunnistanud ta kuritegude varjamist ning kuriteopaigalt põgenemist. Tarraste lisas, et jääb oma varem esitatud avaliku kahetsuse ja vabanduse juurde.
Eelmisel neljapäeval avaldati kohtuistungil Tarraste eeluurimisel räägitud versioon mullu suvel Lihulas juhtunust, alustades ajast, kui ta maakoju saabus ja lõpetades tema kinnipidamisega.
Tarraste sõitis Tuudile suvekoju mullu 5. juunil ning võttis kaasa oma tulirelvad, kuna plaanis minna lasketiiru. Tema väitel meeldis talle tiirus käia, kuna see oli tema jaoks lõõgastus. Ta oli läbimas koolitust, kus õpetatakse relva käsitsema.
Mullu 6. juuni hommikul ärgates tundis Tarraste peavalu, kuna tal oli pohmell. Üksvahe jõi ta paar pudelit veini, misjärel heitis uuesti magama ning kui ta ärkas, pidas ta end kaineks ja otsustas poodi sõita.
Enne Lihula Olerexi jõudmist hilines Tarraste enda väitel parempöördega, mistõttu sõitis üle ohutussaarte ja haljasalade teenindusjaama ning polevat arugi saanud, et seal kaht autot rammis, küll märkas ta mõra klaasis. Nüüd tajus Tarraste ohtu, et temalt võetakse nii juhi- kui relvaluba. Kuna ta ei näinud kedagi, otsustas ta lahkuda ning võttis suuna tagasi oma suvekoju Kopli tallu.
Tarraste on uurijatele väitnud, et kui ta lõpuks autoga külili kraavi maandus, hüüdis tema lähedal seisma jäänud mootorrattur: „Seis, tulistan!” Tarraste pidanud tõenäoliseks, et tsiklimees tulistabki teda ning võttis kõrvalistmelt püstoli, suunas selle tsiklimehe poole ja sooritas mitu lasku. Too kukkus kohe ning Tarraste enda sõnul aimas, et ta on surnud.
Prokurör Gardi Andersoni eelmistel istungitel esitatud tõendite järgi tegi Tarraste teda jälitanud mootorrattur Virgot Rägastiku suunas kolm lasku, millest kaks viimast tabasid teda pähe. Viimane lask tehti alla poolteise meetri kauguselt ning tõendid osutavad sellelegi, et teise pähe sihitud lasu ajaks oli kurjategija võtnud ohvri peast kiivri.
Pärast laske aimanud Tarraste, et seis on halb, sest „keegi ei usu niikuinii minu versiooni”. Ta lahkus, haarates autost kaasa kaks relva ja seljakoti. Ühe relva ühes laskemoonaga ta unustas.
Seejärel sähvisid tema sõnul eemal vilkurid ning Tarraste aimas, et politseinikud on jõudnud mootorratturi juurde. Ta tulistas nende suunas, kuid ei tea, miks. Ligemale pool tundi pärast mootorratturi tapmist kruusateel mõrvapaigast umbes 800 meetri kaugusel näinud ta täistuledega vastutulevat autot. „Arvasin, et politsei,” on ta uurijatele põhjendanud. Nii avaski ta tule, eesmärgiga sõiduk peatada, et mootor katki läheks. Alles siis, kui ta nägi tagatulesid, olevat ta taibanud, et see on vana auto ega kuulu politseile.
Samas näitasid Žiguli kuulitabamused, et tulistaja ei sihtinud üksnes mootorit. Kuna auto liikus edasi, arvas Tarraste, et raskeid tagajärgi pole. Tema enda sõnul lisandus tal peavalule südame puperdamine ning suu kuivas.
Tarraste liikus automaadiga minnes teed oma suvekodu poole ning nägi, kuidas politseinikud ristmikule saabuvad. Ta arvas, et tema isik on politseile juba teada nagu seegi, et tal on võimsad relvad. Ta kartis, et ta lastakse maha. Nii otsustanud ta ise lasta – et politseinikud kraavi varjuksid. Helide järgi aimanud ta, et politseinikele on saabunud lisajõude, nähtavasti kiirreageerijad. Ta avas taas tule, kuid ei ei oska selgitada, miks.
Tarraste tahtis enda sõnul minna suvekoju, end täis juua ja kinnipidamist ootama jääda. Ööpimeduses otsustas ta end aga ise välja anda, kuna ta kartis, et ta lastakse maha, kui teda hommikul otsima hakatakse. Ta rääkis hiljem ametnikele, et nägi kinnipidamise ajal, kuidas snaipripüssi politseiautosse viiakse ning järeldas, et politseil oligi plaanis ta maha lasta.
