Talv koputab juba uksele, aga maa on veel sula ja õhutemperatuurid kõiguvad natuke üles- ja natuke allapoole nulli. Kõik oluline oleks aias nagu tehtud, aga hooaega ei raatsi siiski veel lõpetada. Õue kisub.
Võibolla külastaks pikka lume-eelset aega ära kasutades veel mõnda aianduskeskust või taimemüügiplatsi? Miks mitte, ja see oleks isegi hea mõte, sest nõnda hooaja lõpus toimub taimemüük väga tihti väga suurte allahindlustega ja võime taimeplatsidelt leida mõne oma ammuse, kuid kallivõitu unistuse ülimalt jõukohase hinnaga. Samuti, kui on plaan rajada hekki, siis on just novembris-detsembris võimalik soetada vajalik istutusmaterjal õige soodsalt. Kuid kas pole siis hilja istutada?
Õnneks võib potitaimi istutada igal ajal, kui labidas ainult mulda läheb. Loomulikult ei juurdu nad enam enne talve ära, aga see polegi nii hirmus oluline. Kui me mullapalli ega juuri lahti ei haruta, siis on just nimelt mulda istutamine nende alleshoidmiseks kõige turvalisem viis.
On ju vanast ajast saadik näiteks paljasjuurseid viljapuuistikuid muldkraavis ületalve hoitud – miks mitte need siis võimaluse korral kohe maha istutada? Minagi olen mõne aasta eest istutanud novembri teisel poolel kaks kirsipuud, mis kevadel lehtisid normaalselt ja läksid kohe kenasti kasvama.
Paljasjuursete istikute ja ümberistutustega võib toimetada samamoodi – see tähendab, et istutame aga talve alla maha –, kuid päris kõigega siiski nii ei saa. Näiteks püsililli (peale pojengide) ma sel kombel enam istutada või ümber istutada ei julgeks. Nendega on parem oodata kevadist tärkamisaega. Samuti ei tasu talve eel mulda panna külmaõrnu taimi, olgu tegemist siis püsikute või puittaimedega. Ja ka roosid ei talu väga tihti hilist istutamist. Hilistelt allahindlustelt hangitud roosid, eksoodid ja hellikud on targem kaevata koos pottidega mulda näiteks kasvuhoones ja mõelda läbi nende lisakatmise võimalused suurte külmalainete ajal. Kasvuhoones ei pruugi temperatuurid kuigi palju kõrgemad olla kui õues, aga talvise taimede hukkumise peamisi süüdlasi pinnase liigniiskust, sademetes ligunemist ja jääd seal kindlasti ei ole. Väga suure külma tulles on kasvuhoones lihtne neile hellikutele kas või kiht pakasekaitsekangast või mõned katteloorid peale laotada, ilma et peaks kartma selle katte märgumist.
Talve-eelne ja väga varakevadine istutus sobib aga hästi igasugustele loomult külmakindlatele puudele ja põõsastele. Eriti lehtpuid ja põõsaid soovitataksegi istutada lehtedeta olekus, puhkeajal. Vabalt võib istutada ka harilikke kuuski, mände, kadakaid, ebatsuugasid, elupuid (aga nulud ja tundlikumad männi- ja kuuseliigid istutame pigem kevadel).
Samuti on see aeg, kus aias enam suuri töid jalus ei ole, hea heki rajamiseks. Viimaste aastate ilma jälgimise põhjal ma kaldun isegi arvama, et hekki rajakski nüüd pigem sügiseti kui kevaditi, sest mitu-setu aastat järjest on kevaded olnud väga kuivad ja see võib olla pikem, kliimamuutusega kaasas käiv nähtus. Niimoodi aga näeme aprillis istutatud hekihakatise kastmisega hirmsat vaeva juba maikuust alates. Kui istutame oma heki hoopis talve eel, siis kevadel ilmade soojenedes ja lume sulades on pinnases küllaga vett, et meie hekike võiks saada sujuva ja hea stardi. Kui siis pärast maa sulamist oma vastse heki aluse ka kinni multšime, siis ongi hea algus tehtud ja kastmiskoormus püsib mõõdukana.
Ka see hekijutt kehtib loomulikult juhul, kui kasutame külmakindlaid põõsaliike: kukerpuud, viirpuud, kontpuud, ligustrit, tuhkpuud, magesõstart, arooniat, sirelit, läätspuud, lumimarja, kibuvitsu, enelaid, kuuske, mägimändi, elupuud. Pöögi-, forsüütia-, jugapuu- ja teiste taoliste külmatundlike hekkide rajamine on suuremas osas Eestis nagunii kaheldav ettevõtmine (kuigi ma pean ütlema, et olen Põltsamaal näinud ideaalset ja muljetavaldavat täiskasvanud jugapuuhekki), aga kui keegi tahab, siis nende istutamine on targem jätta kevadeks.
