Tuleval aastal toimuvad presidendivalimised, kuid kindel võib olla vaid selles, et Eesti saab uue presidendi ning valimiskogus on liikmeid enam kui 100 võrra vähem.
Ajalooline saab aga 2021. aasta presidendi institutsiooni jaoks olema seetõttu, et esimest korda alates 1993. aastast ei tule vabariigi aastapäeva vastuvõtul sadade kutsutute kätlemistseremooniat. See ei oleks isegi kaks kuud pärast vaktsineerimise algust koroona tõttu võimalik.
Kuigi jätkuvalt on tõenäoline, et riigikogu üksmeelt presidendi puhul ei leia ja otsus läheb valimiskogu kätte, on seekord riigikogu liikmete roll siiski suurem, sest nad annavad varasema kolmandiku asemel valimiskogu koosseisust peaaegu poole.
Kui neli aastat tagasi presidenti valiti, siis oli valimiskogus 335 liiget. Nendest 101 olid riigikogu liikmed ja ülejäänud 234 omavalitsuste volikogude esindajad. Tuleval sügisel on omavalitsuste esindajaid vahepeal toimunud haldusreformi tõttu üksnes 107.
Teada on ka see, et presidendivalimised toimuvad 2021. aastal vahemikus 10. augustist 29. septembrini. Aga ühtegi kindlat kandidaati veel pole. Ametisoleva presidendi kohta võiks pigem oletada, et Kersti Kaljulaid tagasi Kadriorgu pürgima ei asu.
Reformierakonna esimees Kaja Kallas on küll juba 2019. aasta lõpus öelnud, et erakond võiks Kaljulaidi uut ametiaega toetada, aga isegi juhul, kui selle plaaniga ühineks ka teine praegune opositsioonierakond ehk sotsid, jääb nende häältest nii riigikogus kui ka valimiskogus väheks. Teiste parlamendierakondadega on Kaljulaidi suhted nii viletsad, et küsimatagi võib toetuse puudumises kindel olla.
Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder ütles sel nädalal intervjuus ERRile, et valitsuskoalitsiooni ühise kandidaadi kokkuleppe tõenäosus on paar protsenti. Võimalik, et Seeder on teadlikult otsustanud valitsuse ühiskandidaadi suhtes ootused maha tõmmata, sest tegelikult on kolme erakonna esimehed seda teemat kuuldavasti arutanud ja pole sugugi lootusetuks lugenud.
Kui millalgi kevadel valitsus veel püsib, siis tulevad Jüri Ratas, Martin Helme ja Helir-Valdor Seeder ühiskandidaadi võimalikkust uuesti kaaluma ning ilmselt võiks jutuks tulla keegi Isamaast, kõige tõenäolisemalt Urmas Reinsalu. Tema otsest nimetamist presidendivalimiste kontekstis on koalitsioonierakondade juhid isegi eravestlustes aga vältinud ja pigem võib oletada, et ka Reinsalu endaga pole sellest otsesõnu ehk räägitud.
Praegune välisminister ise kahtlemata käitub viisil, mis kandideerimise võimalusele viitab.
56 häält riigikogus pole siiski kuidagi 68, mis presidendiks saamise künnis on. Oleks tõeline ime, kui Urmas Reinsalu riigikogus hääled kokku saaks.
Üks visalt ringlev stsenaarium pakub presidendikandidaadiks peaminister Jüri Ratast tema enda Keskerakonna ja Reformierakonna toel. See eeldaks ka uue valitsusliidu loomist, kuid 68 häält paistaks siit vaid sotside abiga, mis ei ole usutav. Usutav pole seegi, et Jüri Ratas tahaks Reformierakonna kasuks peaministri positsioonist loobuda.
Kui koalitsioonierakonnad talitavad traditsioonilisel viisil, siis peaks vähemalt Keskerakond, kel on omast käest võtta riigikogus kandidaadi ülesseadmiseks nõutavad 21 häält, seadma üles Mailis Repsi. Valimiskogus poleks kandidaadi ülesseadmiseks samamoodi vajaliku 21 hääle kokkusaamine probleemiks EKRE-le, kelle kandidaat võiks olla Henn Põlluaas.
Küsida võib ka, miks peaks Reformierakond minema Kersti Kaljulaidi taha, kui endal pink võimalikest presidentidest pikk? Andrus Ansip, Siim Kallas, aga tahtjaid võiks veel olla. Miks mitte Ardo Hansson, kes ei kuulu küll ühtegi erakonda, aga kelle väljakäimine võiks olla Reformierakonna mainele kohalike valimiste eel abiks?
Samas on Kaljulaid noorelt presidendiks saanuna hoiatuseks kõigile kandidaatidele, kes pärast viieaastast ametiaega Arnold Rüütli või Lennart Meri kombel pensionile siirduda ei saa.
Kui presidendil on Eestis võimu vähe, siis täisjõus ekspresidendil on siin veel vähem võimalusi ennast vääriliselt rakendada. Mailis Reps, Urmas Reinsalu, Jüri Ratas ja miks mitte ka Ülle Madise on kõik vanuses, kus see küsimus on ühemõtteliselt selge. Keegi neist ei soovi Toomas Hendrik Ilvese kombel pärast Kadriorust lahkumist Twitterisse emigreeruda.
lahend oleks selline, kus kõik erakonnad paneks välja 3 kandidaati, kes oleks vastuvõetavad kõigile erakondadele ja siis visataks nende 15 vahel loosi. Eelneva kokkuleppe põhjal oleks vajkalik arv poolthääli käes ja järjekordne impotentne president olemas.
Peab lootma jääma,kuna ise ju protsessis kaasa lüüa ei saa, et uus ei ole oma rahva vihkaja ja lääne poole hoidja, kus targem on oma maad välismaa ajakirjanduses kiruda, kui kodus rahvast liita.
neid priileivasööjaid meile vaja pole, libaaadlikud ja tõusikud, see institutsioon tuleb kaotada, raha jääb üle haiglatele aparaatide ostmiseks ja kadriorgu saab jälle kunstimuuseumi püsti panna. pingviini paraadid ei huvita kedagi, peale nende, kes loodavad riigi poolt oma kamarilla eluaegsele ülalpidamisele, hea näide nätsutajaärmataja
Isegi punane vahur kersna on punase propaganda teenistusse pandud naise poolt, jõulude ajal näete kuidas tähetolmud langevad Etv..s
Ehk ei tasu valetada. Ilvest ei taha siin keegi näha ja teatud valitsuse võimule tulles saab ta isegi riiki sisenemise keelu.
Nii, et herr Samost halb näide ja peale presidentuuri ei keela ükski seadus midagi muud teha. Kõige kœvem ekspresident oleks see isik, kes käivitab tagatipuks eduka firma …
Kui meil juba Ilvese sugune ärmataja ja tänane Eesti riigi pihta sopaloopija oli siis sobivad ju kõik alates Toomist ja lõpetades Nestoriga !