Irja Lutsar: koroonaviirus on tagasi

Pole vist kedagi, kes poleks märganud, et pärast suvepuhkust on koroonaviirus jälle kogu Euroopas levima hakanud.

Nakatumise tõusu täheldatakse kõigis Euroopa riikides, välja arvatud neis, kus suvel nakatumise langust ei täheldatud. Kõige kõrgemate nakatumise näitajatega torkavad silma Hispaania, Prantsusmaa ja Belgia ning viimastel nädalatel ka Ühendkuningriik. Kui esmalt nakatuti valdavalt nooremates vanuserühmades, siis praeguseks on mitmes Euroopa riigis, sealhulgas Eestis täheldatud pidevat juhtude tõusu ka vanemates vanuserühmades.

Kuigi kõik teavad, et nakkus tuleks just vanematest inimetest eemal hoida, ei tule see ühelgi riigil väga hästi välja. Siiski pole üheski riigis siiani täheldatud suremuse olulist tõusu ning haiglate ülekoormust, kuigi trend ülespoole on täheldatav.

Nakatumise tõusu põhjusi on mitmeid.

1. Eksperdid ja mudelid ennustasid juba kevadel, et piirangute lõdvendamine viib nakatumise uuele tõusule. 2. Enamik Euroopa elanikkonnast on viirusele vastuvõtlik ja seda hoolimata näiliselt suurest kevadisest haigestumisest. Enamikus Euroopa riikides on alla kümnendiku elanikkonnast koroonaviirusega kokku puutunud ehk omab antikehi. See pole kaugeltki piisav karjaimmuunsuse tekkeks, isegi kui see arv oleks kaks korda suurem.
2. Mitmed uuringud on näidanud, et koroonaviiruste hooaeg on septembrist maini ja ei sõltu mitte niivõrd õhutemperatuurist kuivõrd päikesevalguse olemasolust ning õhuniiskusest. Võrreldes praegust nakatumist kevadega, on ilmne, et kevadel oli juhtumite arv tugevalt alaraporteeritud; sellele viitavad ka antikehade uuringud.

Koroonaviiruse puhang on kerges langustrendis Ameerika Ühendriikides ning viimastel nädalatel on languses ka nakatumine Indias, kus septembris oli umbes 100 000 uut nakatumist päevas. Siiani on nakatumine Aafrikas ning mõnedes teistes arengumaades (Pakistanis, Vietnamis) olnud madal. Põhjustena tuuakse välja noort elanikkonda, madalat testimise taset ning mõnikord ka Aafrika kuiva ja päikelist kliimat. Siiski on olnud ka erandeid; näiteks oli Lõuna-Aafrika vabariigis väga suur nakatumiste arv, mis on praeguseks saadud kontrolli alla.

Suremus sellesse haigusesse on riigiti väga erinev ja kõigub 0,05 protsendist Singapuris kuni 11 protsendini Itaalias. Muidugi tuleb neid arve võtta reservatsiooniga, sest kõik maailma riigid ei pruugi kasutada ühtset metoodikat. Eestis on suremus koroonaviiruse tagajärjel olnud 1,9 protsenti.

Kõige sagedasem küsimus on, et mis saab edasi. Kogu maailm ootab pinevusega esimeste vaktsiinide turule tulekut, aga praegu on enamik eksperte arvamusel, et kui asjad lähevad väga hästi, peaks vaktsiin laiemale elanikkonnale saadav olema 2021. aasta suvel. Ravimiametite poolt on heaks kiidetud kaks ravimit – viirusvastane ravim remdesiviir, mis kliinilistes uuringutes lühendas haiguse pikkust, ja deksametasoon, mis uuringutes vähendas suremust. Kõik teised ravimid nagu monoklonaalsed antikehad (president Donald Trumpile manustatud antikehade kokteil), Covid-19 paranenute plasma ning teised viirusvastased ained on veel eksperimentaalses faasis.

Kõige efektiivsemaks on osutunud riigi täielik sulgemine vähemalt 6–8 nädalaks. See meetod pole aga jätkusuutlik (nii nagu karantiin lõpeb, tuleb haigus tagasi), on psühholoogiliselt väga raskesti talutav ning koroonaviiruse ennetamiseks ilmselt ebaproportsionaalne. Samuti on majanduslik kahju suur. Kui kevadel oli mitmetel põhjustel (teadmatus, kaitsevahendite suur puudus, haigusmudelite ebatäpsus, hirmutavad uudised Itaaliast ja teistest Euroopa riikidest) riigi täielik sulgemine mingil määral õigustatud, siis praeguseks peaksime tegema targemad otsused ja jätma riigi täieliku sulgemise olukorraks, kui muu enam ei aita. Ka pole ühtegi Euroopa riiki, mis oleks riigi täielikult sulgenud, ehkki nakatumine tõuseb kõikjal ning nakatunute arvud päevas on suuremad kui kevadel. Kõige olulisem on, et meie meditsiinisüsteemi üle ei koormataks. Meditsiinisüsteemi vastupidamine sõltub ennekõike sellest, kui hästi oskame haiguse eemal hoida vanematest inimestest (vanuses 50+, eriti 70+). Tegemist on inimeselt inimesele leviva haigusega, kusjuures viiruse leviku mõttes kõige ohtlikumad on nakatunud kuni kaks päeva enne ning mõni päev pärast sümptomite teket.

On selge, et ühte ja ainukest efektiivset meetodit pole. Praeguste teadmiste alusel tuleks kasutada järgmiste vahendite kombinatsioone.

1. Distantsi hoidmine – kuna koroonaviirus levib peamiselt rääkimisel, köhimisel, karjumisel, laulmisel jne, siis distantsi hoidmine on loogiline meetod nakkuse leviku vähendamiseks. Kuna süljepiisad, milles asuvad koroonaviirused, väga kaugele ei lenda, siis eksperdid soovitavad hoida distantsi 1–2 meetrit.
2. Näomaskid peatavad süljepiiskade levikut ning pidurdavad ennekõike viiruse levikut selle kandjalt/haigelt tervele inimesele. Maskid kaitsevad mingil määral ka selle kandjat, kuid miski siin maailmas pole täiesti kindel. Näomaskide kandmine on vajalik meditsiiniasutustes, kus viiruse leviku tõenäosus on suur, ja suletud ruumides, kus distantsi hoidmine pole võimalik, samuti piirkondades, kus viiruse levik on laialdane. Maskide kandmine välisõhus on küsitava väärtusega. Lastele tuleks maske soovitada, kui nad on vanemad kui 12 aastat.
3. Laialdane testimine võimaldab nakatunud isikud varakult kindlaks teha ning isoleerida, ilma et nad nakataks teisi. Testima peaks ennekõike sümptomitega inimesi ning koroonaviirusega nakatunu lähikontaktseid. Metoodikat „testi, testi ja jälgi” soovitab enamik eksperte. Kui tehtud testidest on <3 protsenti positiivsed, peaks testimine olema piisav. Eestis see praegu nii ka on, kuigi mitte igas piirkonnas. Kahjuks ei anna negatiivne test täit kindlust nakkuse puudumisest ning seetõttu ei vabasta nakkuse kontaktset isolatsioonist.
4. Alkoholimüügi piirangud ja lõbustusasutuste sulgemine – koroonaviirus on ennekõike pidude ja seltskondade haigus ning olukorras, kus viirus levib just nooremate inimeste vahendusel, on need meetmed kohased. Siin on aga vaja hoolikalt jälgida, et peod ei liiguks avalikest kohtadest mitteavalikesse. Praegu tuleks vältida igasuguseid pidusid, eriti neid, kus distantsi hoidmine pole võimalik või see võib ununeda.
5. Õppeasutuste sulgemine. Eestis on praeguseks kirjeldatud koroonaviiruse puhanguid kolmes koolis. Koolide sulgemine või distantsõppele viimine pole nakatumise ennetamise meede. Väikeste laste üksinda koju jätmine pole ohutu ning see võib tulevikus suurendada ebavõrdsust – kõigi perede lastele ei pruugi kogu moodne tehnoloogia ja kodune juhendamine kättesaadav olla.
6. Üritustest osavõtjate arvu piiramine – koroonaviirus levib ennekõike rääkimisel, laulmisel, karjumisel, mida vaatajad kontsertidel või kinos tavaliselt ei tee. Küll võib viirus levida puhvetites ja garderoobides.
7. Reisipiirangud – inimesed reisivad nagunii. Kuigi ka lennukis võib nakatuda, on epidemioloogilisest seisukohast ohtlikumad ümberistumised kui otselennud. Puhkusel ja päikesel on immuunsüsteemile positiivne mõju ning paljudes puhkusepaikades pole nakatumine kõrgem kui Eestis. Riigipiiride täielikust sulgemisest pole keegi huvitatud.
8. Hooldekodude külastamise keelamine – see võib lühiajaliselt olla vajalik, kuid pikk külastuskeeld on hooldekodude elanikele kurnav ja nende suhtes ebaõiglane.
9. Distantstööd tuleks soodustada, kui töö iseloom seda vähegi võimaldab, eriti kui distantsi hoidmine tööl pole võimalik. Siiski ei tohiks distantstöötajad/õppijad unustada füüsilist aktiivsust – kodus arvuti ees istudes ja midagi pidevalt näksides on kilod kerged tulema.
10. Kodune isolatsioon on alati riskantne, kuid kõige inimlikum meede. Koroonaviirus levib kergesti ning kui nakatunud isik elab pere- või leibkonnas, siis on paratamatu, et nakatuvad ka teised. Selle vältimiseks oleks tõhus meede pakkuda nn koroonahotelle või koroonakodusid. Niikaua kui neid pole, peaks isolatsiooni määratud isik hoidma pereliikmetest eraldi, olema eraldi ruumis, mitte sööma ega näiteks vaatama televiisorit koos pereliikmetega ning peaks oma ruumist väljudes kandma alati maski. Eriti ohtlik on, kui koroonapositiivne elab leibkonnas koos vanema põlvkonnaga.

Lõpetuseks tasub meeles pidada, et kui ei juhtu imet, tuleb meil selle viirusega koos elada veel mitu aastat ning et stress ja liigne muretsemine halvendavadviirushaiguste kulgu, nagu paljud on ise kogenud näiteks herpesviiruste korral. Viirushaigused on inimkonnaga olnud kogu tema eksisteerimise ajal, viirused on meie immuunsüsteemi treenerid.