Mahedaõhuline ja kirev vananaistesuvi maalib elu ilusaks. Ning nii tundub üpris kena ja atsakas ka Taebla kool, mis objektiivselt vaadates on pigem Harju, pardon, Läänemaa keskmine, kirjutab arhitektuurikriitik Karin Paulus.
Suurest teest veidi eemal tervitab meid suur tare: puidune, kergelt rohmakas, moekamas võtmes veidi nihkes kompaga. Ometi on Kalju Kisandi kavandatud maja sümpaatne – ei mingit imelikku edvistamist, lakooniline, võimalikult otstarbekohane. Ikkagi maakool!
Ometi tõmbab kohe pilgu enesele absurdsel viisil püsiva kasutuseta seisev eestiaegne koolimaja (1929). Selle kavandas meie üks esimesi tähtarhitekte Artur Perna. Sama mees, kes on teinud ka Haapsalu Läänemaa ühisgümnaasiumi Wiedemanni tänava hoone ja nüüdse nimega Tallinna 21. kooli.
Ei saa muidugi väita, et Perna maja oleks Kisandi omast kuidagi originaalsem: lihtsalt aeg on teine. Kool on ikka kogukonna triumf, aga stilistika ja väärtushinnangud on saja aasta jooksul kõvasti muutunud: lambriide ja korstnapitside asemel eelistatakse panustada näiteks käimlatesse ja digitahvlitesse.
Mujalt tulnuna on esmalt kõige raskem aru saada, miks ehitati uus hoone, kui kooli käsutuses juba oli vahva vana maja ja teine, tegelikult alles vahetult enne uue rajamist lammutatud 1970. aastate mahukas ehitis.
Kas see ei ole mitte omamoodi kilplaslik praktika?
Pole eriline üllatus, et muudatused ja uue maja ehitamise käivitas laste arvu vähenemine ja muutunud eelistused keskhariduse omandamisel. Sellest tulenevalt otsustati 2014. aastal keskastmest loobuda ning aastatel 1978 kuni 2017 tegutsenud gümnaasiumist on alles vaid tänavanimi. Omapärase käiguna otsustati muudatuste käigus ka Taebla keskkoolist liiga suureks jäänud majast loobuda. Leiti, et arukam oleks tegutseda parajas ning madalamate ülalpidamiskuludega hoones.
Mäletatavasti käisid Lääne Elu ja kohalike foorumite veergudel palavad diskussioonid mitte niivõrd esteetika kui kooli asukoha üle. Ühe tugevama ideena käidi välja Taebla südames paikneva Lääne-Nigula näoka vallamaja (alul Haapsalu EPT, 1980) juurde liikumine, et ära kasutada selle alakasutatud võimlat ja saali ning saada kool suurima asumi keskusesse.
Lõpuks jõuti seisukohale, et kooli asukohta ei muudeta, aga suurimast majast tasuks alles jätta vaid vägev võimla. Paadunud nõukogude aja arhitektuuri sõbrana ei saa ma otseselt midagi halba öelda Maire Annuse projekteeritud lammutamisele läinud modernistliku hiiu kohta: selge geomeetria, valgusküllane ja kiirelt kosunud piirkonnas täitsa otstarbekas plaanilahendus. Aga mis teha, kui inimesed pole rahul!
Nii Taebla kui ka Nigula keskusest väljas Pälli külas olek annab õpilastele enam hingamisruumi, intiimsust – puudub liiklusmüra, aga ka kotkapilguline lapsevanem. Nüüd on selline lähenemine lausa moekas. Väike rattasõit ja jalutuskäik tõstavad toonust ja kosutavad vaimu! Kooli ümbruskond on tõeline rosin: uhke park, spordiväljak, naljaka sillaga jõeke, unustatud aiamaad ja kiusatust tekitav Taebla kutsekeskkooli pooltühi koloss, põllud, põldmarjad, kaugustes kirik. See on tõeliselt hea koht, kus olla laps.
Välisviimistluses kasutatav püstlaudis on kena viide vanale koolimajale, mõjudes siiski tänapäevaselt. Puidu kasutamine konstruktsioonis ja eriti fassaadil on üks levinud praktikatest, kuidas nüüdisaja ehituskunstis rõhutatakse kohalikkust, kontekstuaalsust ja keskkonnasõbralikkust. Maja dekooriks on eelkõige täiesti kasutuskõlblikud elemendid: näiteks peasissepääsu kohal olev rõdu pakub vihmavarju. Uue hoone plaanilahendus on hõlpsasti loetav: astud uksest sisse, kohe avaneb läbi kahe korruse ulatuv aatrium, mida mõlemal korrusel ümbritsevad klassid ja mitmesugused kabinetid. Mööda koridori minnes pääseb vanast majast säilitatud võimlasse. Tänu klaasist rõdu- ja trepipiiretele, aga ka osaliselt klaasitud katuslaele paistab maja lausa kümblevat loomulikus valguses. Klasside üldine värvigamma ning hele puitmööbel aitavad luua sobilikku töömeeleolu. Kõige nauditavama mulje jätab aula oma asümmeetrilise kuju, kõrguse ja mingisuguse sisemise puhtusega
Kuigi kooliperre on kogunenud tõelised sädeinimesed ja kõik on rõõmsad ning naksis, siis oleks ikka tahtnud, et tegijad-otsustajad oleks püüdnud pakkuda vähekene loomingulisemaid ning isikupäraseid lahendusi. Pälvis ju sama arhitekt – Kalju Kisand – mullu koos Kerttu Mäesaluga preemia aasta puitehitise eest. Oskusi seega vähem tuimema ruumi loomiseks justkui oleks. Kogu sisustus on laias laastus ikka pigem tüüpne, veidike rõõmu toovad põhivärvides toolid ja kapid aatrium-sööklas ja hoopis teisest ooperist pärinevad põrandatoonid. Praegu on ju nii palju põnevaid materjale ja tellimusmööbelgi pakub suuremat variatiivsust!
Mõneti annab selgituse see, et kavandamise käigus toimus arhitekti vahetus. Kalju Kisand, kes võitis projekteerimishanke, pidi ära mahtuma varem paika pandud gabariitidesse ja lähtuma mingil määral ka kujundusest.
Võrreldes eelmise – Kaie Enno – masendava eskiisprojektiga (2017), mille puhu ajasid lausa närviliselt silmi pilgutama infantiilsed aknapiirded, on tegu muidugi progressiga. Midagi on ka ühist – üldproportsioonid, puitlaudis ning klaaskatusega aatrium.
„Mulle oli kõige tähtsam siseruum, see, kuidas liikuda, et igast nurgast oleks eri vaade, eri emotsioon,” selgitab Kisand, mõeldes sellega eri tasapindu, kulgemisvõimalusi, vaateid maja sisse ja õue. Ta rõhutab, et soovis pakkuda võimalikult avatud pinda. Aula lükandseingi võiks ideaalis kogu aeg lahti olla ja aatriumit laiemaks teha.
Vahetunni ajal kooli sattudes võib näha mõningate arhitekti soovide täitumist: aatrium oma tasapindadega toob inimesed kokku, olles otsekui tõeline turuplats. Istutakse põrandal, mängitakse pinksi, sebitakse niisama ringi. Kuna pidulikku garderoobi pole ja riided ripuvad kohe ukse kõrval nagides, siis on tegelikult õige hea pauside ajal õue mängima lipsata.
Kuigi rahastus seadis piirid ette ja rõhk oli väikesel ning ökonoomsel „majapidamisel”, lubavad koroonaaeg ja iga-aastane gripisesoon ometi küsida, kas need klassid ei võiks olla vähekenegi avaramad. Väiksematele sobilikud mängunurgad, vabad tsoonid näiteks vaibal või padjal istumiseks pole koolides ammu enam haruldased! Aga eks ruumi kasutuse üle otsustavad ikkagi valitud õpetajad. Siiski on maja seeski mõned võimalused eraldumiseks. Kui klassides mõnulevad pedagoogid, siis kõige privaatsem tundub kott-toolidega raamatukogu.
Kuigi Taebla kool on kaugel ideaalsest ning ei erine sisult ja sisemuse esteetikalt eriti nõukogude aja eelkäijast, on ometigi asupaik ehk looduslik keskkond, uhke ajalugu, valik kodukandis õppida, aga ka võimalused uitamiseks ja unistamiseks põhjusteks, miks sellesse paika armuda ja oma lapsed siia rahuliku südamega läkitada.
Karin Paulus, arhitektuurikriitik
