Riigikogu sügisistungjärgu avakõnes osutas president Kersti Kaljulaid valusale tõele – Tallinna jõukuse tase on 135 protsenti ja ülejäänud Eesti jõukus vaid 55 protsenti Euroopa Liidu keskmisest elujärjest. Vahe on seega peaaegu kahe ja poole kordne! Ja siin ei ole tegu mitte ainult ülemaailmse trendiga, vaid me oleme seda lõhet ise euroraha jagamisega võimendanud.
Eesti inimarengu aruanne 2020 ütleb otsesõnu, et piirkondlik ebavõrdsus Eestis jätkuvalt suureneb, sest ääremaadel elavate inimeste arv kahaneb. Mitmetest edulugudet hoolimata on paljudes piirkondades järjest vähem majandustegevust, seega ka töökohti, mille nappus sunnib inimesi pealinna lahkuma.
Praxises koostatud Euroopa Liidu struktuurivahendite jaotamise analüüs näitas, et suuremad keskused said palju rohkem eurotoetusi, mis omakorda on aidanud kasvatada keskuse ja ääremaa vahelist arengulõhet.
Üleriiklikud konkurentsil põhinevad toetusmeetmed – parem projekt saab raha – tähendavad, et väiksemad kohad on pandud võistlema Harjumaa jõukuse ja sinna koondunud teadmistega. Tänu sellele kuhjubki raha järjest rohkem pealinna ja selle ümbrusesse ning regionaalne ebavõrdsus süveneb veelgi.
Samuti on probleemiks asjaolu, et valitsuse koostatud universaalsed toetusmeetmed ei sobi igale piirkonnale. Näiteks kui Harjumaal on vaja toetada ettevõtete arenguhüpet, siis Lääne-Eestis hoopis ettevõtete loomist, või on sotsiaaltranspordi korraldamise tingimused tehtud suuremate linnade, mitte väikese Setomaa järgi.
Mõned sajad miljonid eurod regionaalarengu toetuseks ja isegi koroonakriisist tingitud rahasüstid ei suuda väärata euromiljardite mõju, kui nende jagamisel ei arvestata Eesti eripärade ja piirkondlike vajadustega.
Ei saa kuidagi leppida, et euroraha või täpsemalt öeldes selle jaotamine hoopis võimendab regionaalseid erinevusi. Hädavajalik on tuua senisesse korda pööre.
Ukse ees seisab uus Euroopa Liidu rahastusperiood. Aastatel 2021– 2027 on Eestil kasutada 3 miljardi euro eest Euroopa ühtekuuluvuspoliitika raha ja 1,1 miljardi euro suurune taastefond. Praegu valitsuse laual olev eelnõu näeb ette nende miljardite jaotamise sarnaselt varasema korraga. Sel juhul ei muutuks midagi – Eesti ääremaad peavad jätkuvalt võistlema Tallinnaga samas kaaluklassis.
Kui soovime mõjutada töökohtade püsimist ja loomist Eesti väikelinnades ja maal, siis tuleb anda kolmandik eurorahast piirkondadesse otsustamiseks. Lisaks tuleb regionaalse arengulõhe vähendamiseks suunata rohkem euroraha sinna, kus ääremaastumine on ulatuslikum, mitte panna kõige nõrgemaid tugevamatega konkureerima.
Nii anname kohapeale hoovad, millega omavalitsused, ettevõtted ja vabaühendused suudavad omavahelises koostöös ääremaastumist pidurdada. Tõmbekeskuste kõrval peab arenema ka ülejäänud Eesti.
Kahju kui poliitik ei valda teemat, aga meid hukutabki inimlik lollus. Soovitus oleks tutvuda EL rahastamisreeglitega ja erinevate meetmete tingimustega. Alustaks asjadest, mis sõltuvad meist endist ehk looks alguses soodsa elu- ja ettevõtluskeskkonna ja viiks regulatsioonid vastavusse. Maapiirkondade konkurentsivõime, transpordisüsteem, avalikud teenused, KOV panustamine jne jne. Me kõik võiksime kritiseerida Austraalia regionaalpoliitikat, aga kas see oleks meile otseselt kasulik või kohalikku elu edasiviiv?
Elagu jevopürokraatide võim, kestvate ovatsioonide ja rõõmuõisete saatel teel helgesse tulevikku. Ja et neid viisnurkasid sinna jevroopa lipule ikka juurde ja juurde tuleks ning et see jevroopa saaks ikka nii suureks et seal päike mitte kunagi ei loojuks