0

Peeter Olesk: konflikti lõpp

Lääne Elu

info@le.ee

Peeter Olesk

Peeter Olesk

Mida sa oskad arvata inimesest, keda sa umbkaudu 40 aastat tundsid võrdlemisi lähedalt, kuid kellega sa enam arveid klaarida ei või, sest nüüd on ta surnud ega saa enda seisukohti põhjendada?

Lõppude lõpuks ei pea sa arvama midagi, aga kas see on lahendus, kui on olemas aastakümnete pikkune kirjavahetus ja mälestused nii ühistest ettevõtmistest kui ka lõplikust lahkuminekust?

Ma ei kirjuta siin üldiselt, vaid lähtun konkreetselt ajakirjanikust Mart Ummelasest (1953-2020).

Meie tutvus algas kevadel 1969, kujunes usaldusväärseks sõpruseks umbes aastal 1974 (õppisime Tartu ülikoolis samal kursusel ja elasime ühiselamu samas toas) ja püsis sellisena kuni aastani 2013. Mart ei kriipsutanud seda sõprust läbi, vaid pani talle punkti pärast seda, kui oli tõmmanud kriipsu peale kuuele kursusekaaslasele, mina teiste hulgas. Sellegipoolest tuli just minul selgitada mitmele Mardi õppejõule, mida Mart Ummelas õieti tegi ning kirjutada kursusekaaslastepoolne leinateade niipea, kui meedia andis edasi, et teda ei ole enam, sest kannatusterohke surm oli kategooriline.

Artikli lugemiseks tellige digipakett või logige sisse!

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz