Vanad kalakajakad peavad arvestama kasvava vähiriskiga nagu inimesedki. Evolutsioon on andnud neile vähirakkude allasurumiseks aga mitmeid tööriistu, kirjutab Tartu ülikooli loomaökoloogia vanemteadur Tuul Sepp ajaveebis Zooloogid 2.0.
Vähi tekke tõenäosus erineb liigiti. Näiteks hiirtel ja rottidel on vähk väga tavaline, elevantidel ja nahkhiirtel aga haruldane. Nii peakski Sepa hinnangul vähikaitset uurima pigem elevantidel ja nahkhiirtel kui tüüpilistel vähiuuringute mudelorganismidel, laborihiirtel ja -rottidel. Arusaam, et niinimetatud ebatüüpilistelt mudelorganismidelt, looduslikult „vähikindlatelt“ liikidelt, on vähikaitse osas palju õppida, on teaduses uus, kuid üha enam kanda kinnitamas.
Seesuguse uurimise tõttu astuvadki vähikaitse mõistmisesse Matsalu kalakajakad. Miks uurida vähikaitset kalakajakal? Kalakajakas on Sepoa sõnul pikaealine, vanus on aga nii inimesel kui ka teistel loomadel üks peamisi vähi riskitegureid. Kes tahab vanaks elada, peab investeerima tõhusasse vähikaitsesse. Lindudel on ka kõrge ainevahetuse baastase, mis samuti võiks suurendada vähiriski, kui pole just spetsiifilisi kaitsemeetodeid. Samuti pesitsevad siinsed kalakajakad ühe maailma reostunuma mere, Läänemere kallastel ja laidudel, reostus on aga nii inimestel kui teistel liikidel üks olulisemaid vähi riskitegureid. Vana Läänemere kalakajakas peab seega olema vähi eest väga hästi kaitstud.
Matsalus Kakrarahul pesitseb ainulaadne kalakajakate populatsioon, kelle vanused on täpselt teada. Selline looduslik koloonia on enneolematult väärtuslik ressurss vanusega seotud bioloogiliste protsesside uurimiseks.
Teadlased kogusid proove noortelt ja vanadelt kalakajakatelt ja uurisid, kas vanus mõjutab vähiga seotud geenide avaldumist. Kuna kajakate vähigeenide andmebaas praeguses teaduse arenguseisus puudub, pidid teadlased otsima vähigeenide analooge inimese genoomist.
Ka sellise kohmaka ümbernurgameetodiga tuvastastati tervelt kaheksa vähiga seotud geeni, mis on noortel ja vanadel kajakatel väga erineval tasemel ekspresseeritud. Viis neist geenidest tegelesid vähikaitsega, aga kolm võivad inimese analoogia põhjal olla onkogeenid ehk geenid, mis suurendavad vähi tõenäosust.
Mida neist tulemustest järeldada saab? Kalakajakas, kes tahab vanaks elada, peab arvestama suurenenud vähitõenäosusega, nii nagu inimenegi. Looduse poolt on vanaks elavatele kajakatele aga kaasa antud viisid, kuidas vanuse kasvades vähiriski alla suruda.
Mida paremini tuntakse vähi teket ja vähivastast kaitset looduslikel liikidel, seda lihtsam on meil leida ideid vähiraviks ja –ennetuseks inimliigil ning teistel liikidel, kes meile on olulised, nagu koduloomad ja lemmikloomad.
Teadmiste laienedes erinevate liikide vähi esinemissagedusest ja kontrollmehhanismidest hakkame paremini mõistma selle raske haiguse tekkepõhjuseid ning looduse poolt kaasa antud meetodeid sellega võitlemiseks. Oma väikese panuse on nüüd andnud ka Matsalu kalakajakad.
