Ei ole ilmas halba ilma heata.
Ei teata ilmas kedagi, kes veata.
On peaga inimesi, kes kui peata –
ei oska olla, kui ei samme seata,
kel pahameelt ilmvõimatu on peata’,
päev raisus karmi kommentaari reata!
Viimased nädalad on olnud igas mõttes päikeselised, aga koroonaaeg on eriti esile toonud inimesed, kes ei ole mitte kunagi rahul. Kes pandeemia alguses põrutasid, et pandagu nüüd kiiresti lukku, nõuavad nüüd kõike lennult lahti. Kel on alati õigus, sest teised arvavad ja teevad ju kõike valesti.
Üks hommikune pildike ristmikult. Enne mind ootas rohelist jalakäijatuld üks mees. Hetke pärast lisandus teine mees. Jalgrattaga. Pressis närviliselt nuppu. Esimene mees hüppas ehmatusest pool meetrit paremale ja ütles nõudlikult, kuid mitte inetult: „Bitte Abstand!”* Jalgratturile see märkus ei meeldinud: „Mis te õiendate? Haige olete või? Vat kui helistan praegu muposse!” Minu karlssonlikku rahupalvet ta ei kuulanud, vaid võttiski demonstratiivselt telefoni: „Siin on üks koroonahaige. Prillide ja seljakotiga, tuleb kesklinna poole.” Ma ei jäänud neid jälitama ega tea, mis siis lõpuks sai – kas kõne oli päris või näideldud. Näide igatahes, kuidas võime iga hetk kohtuda kellegagi, kes ründab lihtsalt igaks juhuks. Trieri ristmikul või Lihulas, mille hooldekodu töötajate ning nende lähedaste kiusamisest on väga valus lugeda.
