0

Steni muinasjutuvõistluse võidutöö

Lääne Elu

info@le.ee

Steni muinasjutuvõistluse võitnud Helen Carmel Boyers kirjutas loo sellest, kuidas tekkisid sõnad „kõuts” ja „pastel”. Arvo Tarmula
Steni muinasjutuvõistluse võitnud Helen Carmel Boyers kirjutas loo sellest, kuidas tekkisid sõnad „kõuts” ja „pastel”. Arvo Tarmula

Palivere põhikooli 7. klassi õpilase Helen Carmel Boyersi lugu „Eesti keel ja uued sõnad” võitis tänavuse Sten Roosi muinasjutuvõistluse. Kokku laekus võistlusele 367 muinaslugu üle terve Eesti. Boyersi juhendaja oli õpetaja Margit Ülevaino.

Muinasjutuvõistluse algatasid haapsallased Ants ja Ann Roos 1993. aastal oma poja Steni mälestuseks.

 

Eesti keel ja uued sõnad

Elas kord üks tüdruk nimega Eesti Keel. Imelik nimi see küll on, aga pange tähele, mõnedel inimestel ongi veidrad nimed. Neiu elas mere lähedal kesk soid ja metsi. Tema sõnavara oli ainult kodukohaga seotud ja ta oskas vähe sõnu, nagu näiteks „ema”, „isa”, „maa”, „kodu”, „mets”. Tütarlaps tundis ennast üksildasena ja lootis leida peiu, kes veedaks temaga eluaja ning elaks neiuga õnnelikult palju aastakümneid.

Eesti Keel oli hakkaja ning ta saatis igasse ilmakaarde kasetohust torbikute sees kirjad, lootes, et vähemalt paar noormeest tuleb teda vaatama ja ehk leiab nii elukaaslase. Kirjas palus ta igaühel endale midagi üllatavat pakkuda. Neiu jäi ootele, ehkki ta väga lootusrikas polnud.

Kohe järgmisel päeval kostis koputus tema uksel. Neiu läks ust avama. Seal seisis nägus soome noormees. Nad vestlesid veidi ja poiss rääkis, et tema õde leidis kasetorbiku ning tõi selle vennale, et asjandust avada. Poiss rääkis veel Eesti Keelele, et soovis teda üllatada ning tema soosingut leida. Tütarlaps ei saanud pooltest sõnadest aru ja kehitas lihtsalt õlgu ning päris sõnade tähendusi. Poiss seletas talle sõnu nii, nagu vähegi oskas. Kuna piigale meeldis õppida, siis oli ta päris õnnelik, et uusi sõnu teada sai. Eesti Keel tänas poissi ja andis teada, et tahab veel mõelda ning saatis noormehe koju. Ilus oli see mees ju küll, kuid kas kaasaks sobis – seda neiu ei teadnud veel.

Teisel päeval pärast kirjade saatmist kõlas taas tema uksel tugev koputus. Tüdruk avas ettevaatlikult kodukoja ukse. Seal seisis pikk vene mees. Tema oli tulnud korviga. Enne, kui neiu jõudis sõnagi suust välja öelda, lausus mees, et korvis on puravikke ja riisikaid. Kaelast võttis ta paar präänikuketti. Eesti keel võttis tagasihoidlikult korvi vastu, rääkis noormehega ja seegi kord soovis ta endale veidi mõtlemisaega. Vene mees lahkus ja piiga viis korvi ning präänikud kööki. Võõrad sõnad ei jäänud kohe meelde. Praanik, präänik – jaa, präänik! Eesti Keel proovis maiustust ja arvas, et vast seda tähistatigi sõnaga „präänik”. Tüdruk piilus veel kord korvi ja silmas seal kahte sorti seeni, ühed kollakad ja teised pruunid. Eesti keel aina mõtles, kumb oli puravik ja kumb riisikas. Lõpuks ta pani pruunile seenele selle järgi nime, et puravik algab samuti P tähega nagu pruun ja kollasest seenest sai siis riisikas.

Kolmandal päeval kostis Eesti Keele ukse taga jälle kobinat. Neiu oskas juba arvata, et tõenäoliselt on see kosilane. Ta avas ukse. Seal tammus blond rootsi noormees, käes ämber kaladega. Mees andis ämbri tüdrukule. Ta tutvustas neiule mereelu, jutustas seal elavatest räimedest ja näkkidest. Tüdruk oli väga huvitatud merest ning selles elavatest loomadest, kuna tema ju ikkagi elas mere lähedal. Kahjuks pidi ta poisil ikkagi lahkuda laskma, kuna abikaasa leidmine polnud ju mingi tühine asi ning kiirustada sellega ei tohtinud.

Neljandal päeval kõlas samuti kõva kobin Eesti Keele ukse taga. Jällegi läks neiu ust avama, seal seisis saksa mees. Ta rääkis tunde jutukesi piigale tundmatust elust. Poiss jutustas tüdrukule, kuidas kunagi elati lossis, kus kõndisid ringi härrad, prouad ja preilid. Veel rääkis ta kloostritest ja munkadest. Neiule väga meeldisid poisi lood, kuid lõpuks pidi ta siiski mehe minema saatma, põhjenduseks jällegi see, et ta pole veel päris kindel, keda kaaslaseks valida.

Viiendal päeval käis lausa lajatus vastu ust. Eesti Keel avas naeratades ukse. Seal seisis noor läti mees, kel oli kaasas kass. Mees muudkui kordas, et kõuts ja kõuts. Eesti keel ainult muigas arusaamatu jutu peale. Naise paljaid jalgu märgates võttis poiss kotist pastlad ja ulatas need tüdrukule. Jälle kordas ta: „Pastlad, pastlad.” Piiga ei teadnud, mida nendega lootsikutega peale hakata ning poiss näitas, et need tuleb jalga panna. Neiu tänas ja lasi mehel minna.

Paar päeva kosilasi ei tulnudki ja oligi nii, et kõik, kes olid kirjad saanud, olid juba käinud. Neiu hakkas siis mõtlema, kes ja kust tema abikaasaks võiks saada. Ta mõtles ja mõtles, kohe mitu päeva. Vahepeal uuris kinke ja mõtles veel. Lõpuks jõudis Eesti Keel otsuseni, et ta lihtsalt ei vali endale meest, jääb elama sinna, kus on talle tuttav maa.

Eesti Keel jäi küll vallaliseks ja hoidma Maarjamaad, kuid uusi sõnu tuli keelde palju, nagu puravikud, räimed ja näkid, loss ning klooster, kõuts ja pastel. Aegade jooksul lisandus sõnu veelgi.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz