Viimastel nädalatel on moesõnana levima hakanud mõiste sotsiaalne norm. Maski kandmisest peab saama sotsiaalne norm. Mida see õigupoolest tähendab? Ja miks mõnest käitumisviisist saab sotsiaalne norm, teisest mitte?
Kerime aega aasta jagu tagasi. Mäletate 2019. aasta märtsi ühiskondlikku kampaaniat, mis kutsus üles inimesi varuma koju vähemalt ühe nädala toiduvaru? Pakisupid, pudrud, konservid. Rull tualettpaberit ka. Samuti veevaru, sest millega muidu seda putru keeta.
Kampaania eestvedajad rõhutasid, et kriis tabab alati ootamatult ning nädala toiduvaru aitab hulle olukordi vältida. Inimesed mõtlesid kampaania ajal ilmselt rohkem oma koduse kuivainevaru peale, kuid sügiseks oli see ununenud ning nädala toiduvaru kogumisest sotsiaalset normi ei kujunenud. Viimast kinnitas oktoobritormiks ristitud kriis, kus Lõuna-Eestis oli tormi tõttu elektri, kütte ja ka toiduta tuhandeid inimesi.
Sotsiaalne norm,Euroopalik väärtus,Eesti asi,julgeolekuküsimus jne. on lõputud teemad mille seljas on võimalik ratsutada ja see juures mitte kedagi kahjustamata kõrgete teaduskraadideni välja.
Huvitav palju meil sellise, tule eile meile, jutuga niinimetataud teadureid eestis on ? Nagu ma aru saan siis pidi olema veel järeldoktoriga, nii et eriti edasijõudnud variant või kuidas. Artiklit lugedes tekib küll tunn et mida nüüd selle artikliga öelda taheti. Mingit vaba valiku situatsiooni ei ole ju ammu olemas. Uudistekanaleid meil samuti ei ole sest see on asendatud massipropagandaga, ehk masiiskommunikatsiooniga et see orjadele paremini arusaadav oleks.