Eile said kõik Eesti elanikud valitsuselt eriolukorra sõnumi, meili või mõlemad – et avalikus kohas tohib viibida vaid üksi või kahekaupa, teistega tuleb hoida kahemeetrist vahet, üldiselt aga tuleb püsida kodus ja hoiduda kontaktidest.
Eriolukord kehtib Eestis 12. märtsist. Kahe nädalaga on elu Eestis tundmatuseni muutunud. Selleks, et seda aduda, ei pea isegi lugema, kuulama ega vaatama uudiseid. Piisab ümbritsevast. Linnatänavad on inimtühjad, söögikohad, spaad ja koolid kinni. Kel vähegi võimalik, see töötab kodus.
Apteekrit eraldab ostjast klaasist vahesein. Maskides inimesed, kes veel eile tundunuks halva unenäona või stseenina mõnest õõvastavast ulmefilmist, ei pane enam kedagi imestama. Me oleme selle kõigega üllatavalt kiiresti harjunud.
Eilsest kehtima hakanud liikumispiirang on siiski midagi uut. Esimese hooga võib see tekitada abitust ja hirmu, aga ka trotsi. Seda enam, et alati on neid, kes olukorda (ja ühtegi korraldust) tõsiselt ei võta, kellele tundub naeruväärne järjekorras pikivahet hoida, käsi desinfitseerida või postkontori ukse taga oma järge oodata. Täna see ehk nii enam ei ole, sest eile pärastlõunal võttis koroonaviirus meil esimese inimelu – Lääne-Tallinna keskhaiglas suri 83aastane nakatunu.
On ka neid, tundlikumaid natuure, kes muretsevad ja kardavad senisest veel rohkem – olukord peab ju olema tõsiselt hull, kui teisest inimesest tuleb hoida vähemalt kahe meetri kaugusele. Mis aga kõige hullem – midagi taolist ei ole mitte keegi meist varem kogenud, keegi ei tea millal ja millega see lõpeb.
Teisest küljest on liikumispiirangust teatav sõnum julgustav, sest näitab hoolimist. Jah, aeg on keeruline, aga ükskord see läheb mööda nagunii. Seni pole muud, kui käituda vastutustundlikult, täita oma kohust ja vastu pidada.
Huvitav,kas iive tõuseb või langeb ?? 🐰